Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
8. jaanuar 2005, 00:00

Tehvandi tõus – tugevate suusatajate armuke

Tugevad armastavad Tehvandi tõusu, sest seal vormistatakse võit. Nõrgad vihkavad Tehvandi tõusu, sest seal vormistatakse kaotus.

Pool kilomeetrit mäkke. Tipp jalamist 54 meetrit kõrgemal. Mida edasi, seda järsemaks läheb. Viimaseid meetreid roni kui mööda seina. Tehvandi tõus.

Mulluse Otepää MK-etapi võitja Frode Estili näole valgub naeratus kui ta kuuleb, et tänavu tuleb 15 km klassikasõidu ajal kolm korda Tehvandist üles rühkida. Mullu ei tulnud. Estil naudib sääraseid tõuse, sest on tugev suusataja. Ka Andrus Veerpalu ja Jaak Mae naudivad.

«Tehvandi tõus, eriti selle viimased 50 meetrit, on polügoon, kus testitakse meest ja suuski ehk hooldetiimi tööd,» sõnab treener Mati Alaver. «Kui suusataja suudab külma ilmaga, kui kliistrit suusapõhjal pole, lõpuni jäljes sõita, on ta seisund hea ja määrdemehed teinud suurepärase töö.»

Jäljes üles sõita tähendab maakeeli, et käärsammu ei kasutata ja edasiliikumise kiirus on maksimaalne võimalik.

Tehvandi tõusust kiiresti üles saamine – löntsides alistab tõusu iga suusataja – esitab sportlasele kõrgeid nõudmisi. Jalad peavad tegema jõuliselt tööd ega tohi väsida, hingamis-aparaadil tuleb tagada lihaste tööks vajalik hapnik. Pulss tõuseb kriitilise piirini. Tippu jõudmiseks kulub umbes 2 minutit.

«Tõusu keskosas ületatakse anaeroobne lävi. Veerpalu pulss kerkib 182–186, Mael 181–185 löögini minutis,» selgitab Alaver organismi peenmehaanikat.

Tugevad Tehvandil jõudu ei jaga, vaid panevad täiega algusest lõpuni. «Kui ei pane ja oled minuti pärast õhtul, pole sinust sõidumeest,» kommenteerib Mae.

«Tõusu algus on mõnusalt sõidetav, kuid poole minuti pärast satud nii-öelda punasesse tsooni ja algab kannatamine. Järgneb laugem osa, kus saad isegi mõne paaristõuke teha, kuid tõusu lõpu sõidad taas puhtalt tahtejõu najal.»

Paraku pole nii lihtne, et kannatad Tehvandi ära ja ongi mured lõppenud. Mured alles algavad. Alaveri sõnul peab Tehvandi tõusu lõpus jääma väike varu, sest järgneb tehniline laskumine, kus ei saa end lõdvaks lasta ja kohe otsa järgmine, Püksisääre tõus, mille algus on üsna järsk.

«Kui oled Tehvandi tipus tühi, siis sinna see tants ka lõpeb,» muigab Alaver.

Mael on Tehvandi tõusust alates 1997. aasta sügisest, mil tema lihased hakkasid mäge kannatama, vaid head mälestused: «Vaheaegu vaadates olen Tehvandil suutnud kõiki koduseid valusaid konkurente võita. Mitte küll palju, aga 2–3 sekundiga. Klassikas. Uisus pisut rohkem. Ju on mu sõidustiil jõulisem, suudan kauem jäljes püsida. Veerpalu läheb varem käärile üle. Samas olen nii mõnigi kord Püksisääre tõusul lõivu maksnud.»

«Tohoh, kus Jaak mind Tehvandil niiväga võitnud on,» imestab Veerpalu naerdes. «Mul küll sääraseid andmeid pole.»

Armastus Tehvandi tõusu vastu on Veerpalul seevastu olemas. «Kui vormis oled, saab Tehvandil vahe sisse sõita ja kui Püksisääres suudad gaasi juurde keerata, siis...,» avaldab Veerpalu võidu valemi.