RAMBIVALGUS: Margus Metstak võib rahuloluga korvpallis oldud aastatele tagasi vaadata ning peagi uutele teedele asuda.Foto: Kalev Lilleorg
Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
5. veebruar 2007, 00:00

Hämmastav Metstak ei leia endas midagi hämmastavat (2)

«Vist saab kõik, jah… Vist saab kõik,» ohkab veel 45aastaseltki Eesti meistri-liigas aeg-ajalt noorematele kohta kätte näitav Margus Metstak, rääkides ülipika korvpalluritee lõpetamisest eelseisval kevadel.

Kuid nii, nagu pole legendaarne keskmängija kunagi jutumehena silma paistnud, ei soovi ta ka korvpalluritee lõpusirgel ilusaid sõnu teha. Midagi hämmastavat ta oma karjääris ei leia, tunnistades vaid, et on saavutanud kordi rohkem, kui ta omal ajal 16aastase Kallavere poisina pealinna korvpallitrenni sattudes unistada oskas.

«Mis ma ikka oskasin unistada. Iga järgmine treening tahtsin vähe paremat muljet jätta kui eelmine,» võtab tänavu Pirita särgis meistriliiga kõigi aegade vanimaks osalejaks saanud kauaaegne Kalevi ja Eesti koondise asendamatu tsenter oma karjääri kokku.

Loobus särgist number 45

Pärast seda, kui kandsid eelmistel hooaegadel vastavalt vanusele numbreid 42, 43, 44, on tänavu särgi peal 15. Miks?

Enne hooaega tekkis elevus jälle, et kuidas… Ega sellel polnud mingit märgilist tähendust. Lihtsalt on 15, üks tavaline number.

Aga miks mitte 45?

Kohtunikel raske näidata.

Pigem tundub, et sa ei taha enam rõhutada oma vanust? Et seda elevust pole vaja?

Jah. Tegelikult pole sel numbril mingit tähtsust. Võib-olla trükivärvi läks ka vähem.

Kui palju on olnud hetki, kus oled sisimas otsustanud: aitab küll?

Tavaliselt tulevad sellised hapud mõtted, kui on midagi ebaõnnestunud. Aga natukese aja pärast pole enam häda midagi.

Sind pole kunagi pidanud veenma, et jätkaksid?

Ei ole. Need otsused tuleb ikka ise teha.

Eesti korvpalli portreede raamatus ütled sa: «Mõttes olen sportlaskarjääri ammu lõpetanud. Püüan end vaadata kõrvalt, nagu treener. Et mis värki see mees platsil teeb?» Mida sa kõrvalt näed?

Korvpallis ei ole kunagi stampsituatsioone, mis korduksid päevast päeva, nädalast nädalasse või kuust kuusse. Minu jaoks on see huvitav. Kas või Pirita meeskonna ebaõnnestunud treening, mida ka juhtub.

Enamik korvpallihuvilisi tõdevad sind aastaid platsil tegutsemas nähes: hämmastav tüüp. Kas sa ka kunagi sarnase mõtteni oled jõudnud?

(mõtleb pikalt) Ei, mina selliseid järeldusi ei tee. Mina selliseid järeldusi ei tee. Ja veel vähem on seal midagi hämmastavat. Mina küll ei leia selles midagi.

Üks asi on hoida end nii kaua füüsiliselt vormis. Aga kas mäng ise pole ära tüüdanud?

Kui ma peaksin treenima kaks korda päevas, kaks ja pool tundi korraga, siis mind jätkuks nädalaks. Siis kaob mõnu ära, siis on raske mängida, siis on vaja meeletult taastuda, lasta ennast mas-sööridel hooldada, käia kiropraktiku juures, regulaarselt ujumas. Meie laiuskraadide juures poeb kurnatus spordimehele sisse palju varem kui Kreekas, Hispaanias, Itaalias. Seda väsimust ei anna millegagi mõõta, seda pole näha ka. Aga küsi mõne väsinud spordimehe käest, kas oled väsinud. Seda ei tunnistata endale, lastakse vint üle ja tulevad igasugused hädad kallale.

Kas selle kevadega saab kõik?

See vist on seitsmes või kaheksas aasta, kui hakkasid seda mu käest küsima ja… Vist saab kõik, jah. Vist saab kõik.

Tänusõnad Sergei Grišajevile

Oled mõelnud, mis saanuks sinust, kui 16aastaselt poleks kehalise kasvatuse õpetaja sind treener Jaanus Levkoile soovitanud ja elu oleks teist rada läinud?

Ma usun, et mind oleks tabanud sama saatus kui teisi TPI lõpetanuid.

Kas hetkest, kui Levkoi korvpallitrenni sattusid, oli sul selge, kuhu tahad jõuda ja mida selleks teha?

Ei olnud. Mul ei olnud mingit sihti, sest kuna olin oskustelt teistega võrreldes algeline ja tahumatu, oli esmatähtis puudujäägid kompenseerida ja teistele järele jõuda. Kuhu järelejõudmine edasi viib, sellele ma ei mõelnud.

Kui järelejõudmine oli toimunud, tulid suuremad sihid?

Iga mängumehe unistus on järgmises mängus paremini mängida kui eelmises.

Kas see lihtne põhimõte ongi kõik need aastad olnud jõud, mis tagant sundis?

Spordis ei ole kunagi midagi täiuslik. Isegi keegi, kes tuleb olümpiavõitjaks, istub kaks tundi hiljem maha ja ütleb: sealt jäi puudu. Spordis tuleb täiuslikku õnnestumist harva ette. Võib-olla see motiveeribki kogu aeg, et saaks paremaks, ikka paremaks.

Oled oma pika ja eduka karjääri selgituseks kostnud vaid: järjepidev töö. Kust sa seda töötegemist õppisid?

Eks mul ole treeneritega vedanud. Tänapäeval on seda vähe tähtsustatud, aga ühe spordiinimese sirgumisel… Noor atleet loeb lehes: tuleb tööd teha, tuleb tööd teha. Aga mida ma pean tegema? Kust ma pean alustama? Mis ajal, kui palju? Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Selleks peab olema treener.

Nii et kõik saavutused, mis järgnesid, olid palju rohkem, kui oskasid unistada?

Mis ma ikka oskasin unistada. Iga järgmine treening tahtsin vähe paremat muljet jätta kui eelmine. Treenerile oli vaja näidata, et oled meeskonnale vajalik.

Oled öelnud, et korvpall on sisuliselt üks ühe vastu võitlus – tuleb kasutada kõiki oskusi, et peale jääda. Sinu kui korvpalluri üks (kuri)kuulsamaid külgi on kahtlemata oskus tegutseda kavalalt lubatu ja lubamatu piiril, olgu kas või põlve või küünarnuki abiga, kui kohtunik ei näe. See kõik on teadlik osa võitlusest?

Ka mind on koheldud teiste mängijate poolt samamoodi. Reeglitega, mis väljakul on, tuleb kiiresti kohaneda. Kui kohaned, saad hakkama. Ma arvan, et üks väga õpetlik periood oli, kui läksin esimest korda Soome Lahti NMKYsse mängima. Kuna Lahti mängis Koraci sarja, oli seal kaks välismaalast – mina ja Sergei Grišajev. See on üks minust palju suurem pallivõlur. Aga kuna Soome meistrivõistlustel võis kasutada üht välismaalast, ei teadnud me kunagi, kes järgmist mängu mängib. Põhimõtteliselt käis kogu nädalane harjutus selleks, et tõestada, et treener valiks mind, mitte teda. See oli väga ebameeldiv treeningkeskkond, aga tagantjärgi võin öelda, et sellest oli väga suur kasu ja see oli väga õpetlik. Aga seda saab alati hiljem teada.

Nii et tänusõnad Grišajevile?

Jah. Spassiibo!

Kas kõiki trikke, mida korvialuses võitluses vaja läheb, üldse saab õppida?

Teoreetiliselt on võimalik kõik ära seletada. Videolindi pealt on neid lihtsalt tore vaadata, aga neid olukordi tuleb käe kõrval läbi käia, neid tuleb korrata. Nagu koolis: ainult kordamisega jääb meelde.

Uue aja korvpallureid kritiseeritakse, et vähe on neid, kes võtnud kindla sihi iga päev paremaks saada ja tegutsevad selle nimel. Et elu on muutunud, noortel on lisaks spordile elus ka palju muid valikuid. Kas nõustud?

Ma arvan, et tänapäeva treeneri paneb praegune põlvkond natuke teise olukorda. Ei ole enam lihtne kõiki võtteid rakendada, mida 20 aastat tagasi. Siis treener teadis: kus ta ikka läheb. Nüüd peab nooratleediga arukamalt ümber käima. Vinti ei tohi üle keerata, sest lõpuks võib treener leida end üksinda saalist. Nüüd peab niimoodi õpetama, et nad ise aru ei saa.

Oled ka ise imestanud, et ei saa vahel aru, kuhu noored oma energiat kulutavad... Või läheb see juba tüüpiliseks jutuks, et küll meie ajal oli muru…

Ei lähe, ei lähe üldse. Ma imestan ka mõnikord mõne spordimehe intervjuud, et kurat, noori üldse ei ole. Üldse ei ole! Aga kurat, kust see noor ise saab tulla? Umbrohi kasvab ise ainult! Kust peab 22aastane mängija teadma, mida järgmisel treeningul teha, millele rõhku pöörata? Aga lehes öeldakse: sa pead tööd tegema. Kas ta peab maad kaevama või puid lõhkuma? Mille jaoks siis treener on?

Parim tiim: 1993. aasta koondis

Mida on korvpall sulle andnud?

Väga huvitavalt elatud elu. Ma ei oska rohkem midagi öelda.

Su pikas karjääris on palju perioode – algus, siis aastad Nõukogude Liidu meistrivõistlustel, hooajad välismaal, Eesti koondise uus tõus, lõpuaastad Pirital. Mis mälestused ühe või teise perioodiga meenuvad?

Seda jada poleks üldse olnud, kui polnuks kõige tähtsamat aega – mängija treenimine vanuses 21, 22, 23, 24. Kui suudad siis midagi omandada, annab see tegevust pikaks ajaks.

Kas mõni periood karjäärist on erilisem?

On kaks erinevust – üks periood, mis mängitud Eestis, teine, mis väljaspool. Väljaspool mängimine on midagi muud.

Ma pole küll mänginud tippklubides, aga nad on olnud kõik edasipüüdlikud ja väga rangete distsipliinidega. Piiritagustest klubidest on õppida kõvasti.

Nii korvpalli mõttes kui elades teiste rahvaste õnnelikes peredes.

Oskad sa öelda, mis on olnud su karjääri õnnelikem hetk?

Pean lugu ka väiksest õnnestumisest. Viimati oli väga tore, kui Pirita-suguse meeskonnaga suutsime Tartus Faustot võita. Aga Euroopas kuue hulka tulla, see oli päris meeldiv.

Nii et 1993 EMil kuuendaks tulnud meeskond on see,

kus olnud kõige parem mängida?

Selle perioodi Eesti võistkond oli kardetud. Mäletan, kui Euroopa meistrivõistlustel mängisime, siis olematu riigi meeskond oli oma mänguga Euroopa korvpalliriikidele ikka väga ohtlik. Paljud said seda ka oma nahal tunda.

Ja sellises meeskonnas on ju hea olla…

On. Ja kui veel väljakul õnnestus seda ka tõestada. Ja mitte üks, vaid mitu korda järjest.

Kas on mõni treener, kellelt kõige rohkem oled õppinud?

Igaühelt on midagi õppida. Mul on treenereid olnud 35. Kui sa ka ei soovi, ikka jääb külge.

Aga mõni kaaslane, kellega kõige parem koos mängida?

Ei nimeta ma ühtegi nime. Enamasti on mul kaaslastega vedanud.

Millal sa oma parimat mängu mängisid?

Mingi periood 1991–2000. Korvpallimängija üksinda ei ole keegi. Meeskondades, kus mängisin, suutsin kasulik olla, toetusin kaaslastele, ja usun, et kaaslased toetusid ka natuke mulle.

Aga kas sa ise mängijana millalgi täiustusid?

Ei oska öelda. Noh, ratsionaalsus tuleb. Õpid mängima ratsionaalselt ja säästlikult – suudad olla pikka aega efektiivne.

Sind teatakse kui tõsist meest, kes räägib vähe ja emotsioone harva välja näitab. Kas sinu sees toimub tegelikult rohkem?

Korvpallimängijal pole suuga väljakul midagi teha. Ja võib-olla see on kandunud ka väljapoole väljakut kaasa.

Keed sa vahel sisimas rohkem, kui välja näitad?

Ega ma pea kurtma. Ma tunnen ennast väga hästi.

Ajakirjas Basket nimetas Jaak Salumets sind niiditõmbajaks, kes rääkis riietusruumis vähe, aga vajadusel võttis sõna teistes kohtades. Mida ta silmas pidas?

Eks ta on mind mingitel perioodidel kõrvalt näinud. Ma ei teagi, kust ta selle võttis. Korvpallis on lihtne – kui sa väljakul ennast ei õigusta, jääd kohe vahele, sind visatakse pingile. Korvpallis on must-valge, konkreetne.

Ühes kümne aasta taguses Õhtulehe intervjuus ütlesid sa, et paljust, mis meeskonna sees toimunud, ei saa rääkida, aga oled asjad kirja pannud ja kunagi võiks nende märkmete põhjal raamatu avaldada. Tuleb raamat?

Märkmeid olen teinud küll ja mul on need alles. Aga ma olen kindel, et nende lugejate hulk on väike, keda see võib huvitada.

Julgen kahelda.

Vaevalt, et sellest raamatut saab. Raamatulettidel on raamatuid kuhjades, kogu aeg tuleb juurde, üks huvitavam kui teine. Pole vaja.

Treeneripakkumistele avatud

Ütle ausalt, mida sa tahaksid edasi teha, kui mängimisega on kõik?

Korvpalli mängides pole ma kunagi saanud lubada, et mai lõpus tean, kus olen augustis. Ega ma saa ka praegu midagi öelda.

Aga mida sa tahaksid teha?

Ütlesin, et tahan kirjutada raamatu, aga raamatut ei tule, kuigi materjal on olemas. Sama lugu.

Kas eksin, kui arvan, et olgu poliitikaga, kuidas on, tegelikult tahaksid sa jääda korvpalli juurde?

Korvpalli juures on põnev, seda ma ei eitagi.

Kui sulle oleks tehtud mõni treeneripakkumine, oleksid juba selle ameti peal? On nii?

Vaevalt, et ma kohe otsustan, aga arvan, et otsustamine ei võta ka eriti kaua aega.

2005. aasta suvel olid sa abitreenerina seotud universiaadikoondise juhtimisega. Mida see kogemus näitas?

See ei ole lihtne amet. Ühe meeskonna koolitamine on vaevanõudev asi, aga resultaat, mis tuleb, on seda väärt nii mängijale, meeskonnale kui ka treenerile. See võib huvitav olla.

Põhiline küsimus endiste tippmängijate treeneriks asumise puhul on alati – kuidas oma kogemusi edukalt edasi anda?

Minu juhendajad on olnud enamasti sellised – kui ma olin noor mängija, mulle öeldi, mida ma teen, millal ma teen, kui palju ma teen ja milleks ma teen seda. Ainult nii saabki, sest öelda ajalehes, et noored on jobud, see on kõige lihtsam.

Mis sind poliitikasse tõmbab?

Eks see tõmbab, et olen spordiga nii kaua seotud olnud, ühed inimesed on vaheldunud.

Poliitika oli huvitav valdkond, mis ei jätnud mind külmaks – huvi ja hasart, et mis mujal toimub, mitte ainult saalis ja duširuumis.

Spordis on kõik on must-valge – mida paremini treenid, seda parem on üldjuhul tulemus. Poliitikas ilmselt need asjad nii lihtsad pole?

Ma nüüd räägin asjadest, millega ma pole kokku puutunud, aga ma arvan, et nii vastuvõetamatu, nii tahumatu sell ma ka pole, et … Kompromissitu põikpea ma kindlasti pole, muidu ei saaks sporti teha ja meeskonnamängu mängida.

Metstaki neli armastust

Perekond

«Minu parim sõber on mu perekond,» ütles Margus Metstak seitsme aasta taguses intervjuus Sõnumilehele, ning tunnistab ikka, et naudib kõige enam just abikaasa Eda ning tütarde, 21aastase Anni ja 18aastase Teele seltskonda.

«Ma arvan, et see on sama tunne, mis teistelgi inimestel, kes oma perekonnast lugu peavad ja nende keskel ennast hästi tunnevad. Selleks ongi kodu nimi kodu, et seal on hea olla,» ütleb Metstak.

Tema abikaasa Eda töötab õpetajana, vanem tütar on lõpetamas Tallinna Ülikooli psühholoogia erialal, noorem tegeleb tõsiselt ratsaspordiga. Küsimuse peale, kas ta tunneb puudust pojast, keda korvpalluriks «vormida», kostab pereisa: «Ma pole selle peale kunagi mõelnud. Teele käis kunagi korvpallitreeningul, ootused olid suured. Aga ta ütles, et see on nii agressiivne mäng ja pärast üht treeningut jäi asi sinnapaika.»

Ratsasport

Tütre ratsaspordi harrastust toetades sattus Metstak ala juurde, mis teda aastatega võlunud. «Mulle on see õhkkond hakanud meeldima. Seda asja Eestis veavad väga kenad inimesed, kes teevad asju suure südamega,» ütleb ta.

Kas tütrest võib saada tippsportlane, ei oska isa ennustada. «Korvpallis peab kannatlik olema. Ratsutamise juures peab olema kümme korda kannatlikum. See on nii keeruline ja nüansirikas spordiala, seal olen ma võhik. Ma ainult ütlen talle, et pead olema kannatlik, ei tohi ahneks minna.»

Tütre sporditeeks sai muretsetud ka oma hobune, kuid kõige selle taustal on üllatav, et ise Metstak ratsutada ei oska ega kavatse seda ka proovida. «Teevad need, kes seda hästi oskavad,» põhjendab ta.

Raamatud

Selliseid hetki on vähe, kus Margus Metstakil mõnd raamatut pooleli poleks. Kui lemmikutest midagi välja saab tuua, siis ehk elulood ja ajalugu. «Kuidas kunagi. Vahepeal loen kõike, siis jälle mitte. Ajalehest loen raamatu-uudised kogu aeg läbi ja kolan Tallinna raamatupoodides,» kirjeldab vanameister.

Metstaki lugemisvara eest hoolitseb ka abikaasa. «Ta loeb palju ja tema kõrvalt olen leidnud huvitavaid raamatuid. Meil kodus on väike raamatukogu, kust on alati midagi võtta.»

Kunst

Aeg-ajalt, tunnistab Metstak, tekib tal soov teha tiir linna peal ning külastada kunstinäitusi. «Käin, kolan vaikselt. Selline vajadus tekib, siis on vaja käia,» räägib ta.

Kindlaid lemmikuid, väidab ta, ei oska ta kunstivaldkonnas välja tuua. «Võib-olla minust ei ole saanud nii pühendunud kunstiinimest. Nii sügavuti pole ma läinud,» arvab Metstak põhjenduseks.

Margus Metstak

Sündinud

16. juuni 1961.

Pikkus

204 cm.

Haridus

TPI, 1991 (ökonomist).

Karjäär

1979-81 TPI, 1981-90 Kalev (Eesti liigas TPI, 1989-90 TRUKO), 1990-91 Lahti NMKY (Soome), 1991 kevad Kalev, 1991-92 Lahti NMKY (Soome), 1992-93 Amicale (Luksemburg), 1993-94 TSV Speyer (Saksamaa), 1994-95 Paderborn (Saksamaa), 1995-96 BC Kalev, 1996-99 BC Tallinn, 1999-01 Tallinna Ülikoolid-A.Le Coq, 2001-02 Slupski Czarni (Poola), 2002-03 TTÜ/A.Le Coq, 2003-07 Pirita.

Saavutused

N. Liidu meister 1991, viiekordne Eesti meister, Euroopa meistrivõistluste 6. koht 1993, Euroopa meistrivõistluste 14. koht 2001, kolmekordne Eesti aasta parim korvpallur.