ESIMENE LINNUKE KIRJAS: Jevgenija Rõndina (vasakul) ja Kaisa Pajusalu Müncheni MM-kanali ääres pärast teise koha saavutamist C-finaalis. Kokkuvõttes teeniti 14. koht. (Rein Kilk)

Kaisa Pajusalu ja Jevgenija Rõndina on 18aastased rõõmsameelsed abituriendid. Eakaaslastest eristab neid asjaolu, et piigade kodus ilutseb juba kaks sõudmise MM-medalit, mõistagi juunioride klassist. Kas järgneb läbimurre täiskasvanute seas?

Mitte ainult passi järgi, vaid ka sportlikus mõttes on Pajusalu ja Rõndina lapsepõlv läbi saanud. Nad tegid sel hooajal esimesed stardid koos täiskasvanute maailma paremikuga. Ja pidid eelmisel nädalal Müncheni MMil tõdema, et naiste seas pole suurt midagi teha. Ent loodetavasti saab eelmisele lausele lisada sõna "veel".

"Tõsine töö on lahti läinud, ja järjest tõsisemaks läheb. Koormused suurenevad üha," lausub Pajusalu. "Teame, et peame üha rohkem trenni tegema. Praegu proovisime ja mõistsime, et siin pole veel meie koht," lisab Rõndina.

Koos rohkem potentsiaali kui eraldi

Hüppeliselt sõudmiskoormus veel ei suurene. Neiud käivad ühe talve koolis ega saa enne järgmist suve spordile täielikult pühenduda. Teha tahavad nad seda aga küll.

"Tahame üha kaugemale jõuda, sihte peab seadma pigem järgmiseks olümpiatsükliks," vadistavad piigad koos.

"Või proovime järgmisel aastal Pekingisse pääseda?" küsib Jevgenija. "Siis oleks põhi-sündmus sinna pääsemine, kõrgeid tulemusi pole veel mõtet oodata," hindab Kaisa võimalusi kainelt.

Paatkond sündis eelmisel kevadel. Kui Eestis sirgus kaks võimekat sõudjat, otsustati täiesti erinevad neiud kokku sobitada. Tulemus polnud Mati Alaveri keeli paha, juba esimesel suvel viidi üks juunioride maailmameistrivõistluste kuldmedal Pärnusse, teine Narva.

"Kaheses on rohkem potentsiaali kui kummalgi eraldi ühepaadis," märgib Pajusalu. "Klapime hästi, saame paadi kuidagi paremini liikuma," kiidab Rõndina.

Üle aastate olid orbiidile ilmunud võimekad õrnema soo sõudjad. Nende elu käib kooli ja trenni vahet. Muule pole jõudu ega aega. Ehkki lisaks võistlustele neelavad palju aega ka laagrid, saavad piigad koolis hästi hakkama. Õpetajad on vastutulelikud. Kevadel oldi kuu aega Horvaatias laagris, pärast seda sai Pajusalu nädalaga kõik võlad õiendatud.

Rõndinal on veel raskem. "Laagrid toimuvad igal pool mujal, aga mitte Narvas," tõdeb ta. "Veehooajal püüame võimalikult palju koos olla." Trenni tehakse iga päev. Paar-kolm korda nädalas lisandub hommikul enne kooli jooksmine või ujumine.

Raske ala, ent: "Ise valisime!"

Kumb on raskem, kas õppimine või sõudmine? "Kummaski pole midagi üleliia rasket," naerab Pajusalu. "Sõudmine on vabatahtlik, me ise tahame seda teha. Rõndina toetab teda: "Just, ise tahame. Treener ei saa öelda, et mine ja tee."

Sõudmine on ju raske ala. Eesti tippmehed eesotsas Jüri Jaansoniga on palju rääkinud peaaegu pildituks sõitmisest. Kas piigad pärast lõpujoone ületamist paadist välja pole kukkunud?

"Jalad ikka viskame vette, ise pole veel kukkunud," ütleb heledapäine pärnulanna Kaisa. "Igal suurvõistlusel tuleb säärane tunne – kõik, enam ei suuda, aere ei saa hoida, istuda ei saa, midagi ei saa teha!" täiendab naerusuine narvalanna Jevgenija.

Pajusalu enda sõnul füüsilist raskust ei pelga. "Ei mõtlegi sellele. Kui on raske, tead, et sõit läks asja ette." Rõndinal aitab võidurõõm unustada kõik raskused. "Ja ise valisime selle ala," kuulutab ta bravuurikalt.

Vihastavad kõige rohkem sekundiks

Kas tulevikus tahetakse end selle alaga ka ära elatada? "Selleks pead kõva olema," teab Pajusalu. "Meie tippmehed elavad ära küll." See tähendab, et tuleks elada ja harjutada samas rütmis nagu näiteks Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson? "Ega teist võimalust ole. Peame pärast kooli lõpetamist toimima sarnaselt Jüri ja Tõnuga. Oleme selleks valmis," lausub Pajusalu elutargalt.

Siiski tahavad mõlemad jätkata ka ülikoolis, kas või kaugõppes. Pajusalu eelistab bioloogiat, Rõndina äri või kehakultuuri. Need otsused jäävad tulevasse kevadesse.

Kaks suve on ninapidi koos oldud. Teineteisest veel tüdimust ei tunta ja üks ühele, teine teisele poole paati sikutama pole hakanud. "On inimlik, et lähed vahel korraks raksu. Aga see möödub nii kiiresti, et sellele ei tasu mõeldagi. Vihastame kõige rohkem sekundiks," itsitab Pajusalu.

Treener: potentsiaali on sel paadil kuhjaga!

Kaisa Pajusalu ja Jevgenija Rõndina üks treeneritest Ulvi Lutoškin usub, et tema hoolealustel jagub potentsiaali jõuda maailma kõige kõrgemasse tippu.

"Siia MMile tõime nad mitte selleks, et Pekingi olümpia piletit välja sõita, vaid näidata tüdrukutele, kui palju nad veel tööd peavad tegema," ütleb Lutoškin.

Tema sõnul on neidudele seni kõik liiga kergelt kätte tulnud ning elu näitab, kas nad on valmis suurt tööd tegema. "Me pole neid forsseerinud, seni on tegemist olnud koolinoortele sobiva koormusega. Kaisal on väga hea eeskuju profivõrkpallurist vanema venna Raimo näol. Ja kahepaadi eelis on seegi, et kui ühel tekib nõrkusehetk, siis teine innustab," rõhutab juhendaja.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Asso Ladva
Telefon 51993733
asso.ladva@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis