81aastane suusaveteran on 28kordne maailmameister! (25)

Võrumaa Rõuge vanadaami Karin Laine toas on laual tort, millel kaks sõna: Kuldne Karin. Laual on veel kolm kuldmedalit, nurgas ripuvad võistlussärk ja suusapaarid. Seinal on veel ohtralt medaleid, kapiriiulid on täis võidukarikaid.

Eelmisel nädalal täitus Karinil 81. eluaasta ja eelmisel nädalal jõudis ta ka koju tagasi Kanadast, kust naasis veteranide murdmaasuusatamise maailmameistrivõistlustelt kolme kuldmedaliga. Tolle kuldse kirjaga tordi – Kuldne Karin – kinkis väsimatule sportlashingele üks sõbranna. Võitude puhul. Koduvald tegi talle, järjekordse kullasajuga koju saabunud Karinile nii vägeva vastuvõtu, mis võttis tal silmad märjaks.

"Naised laulsid, kingiti lilli – pisarad jooksid, jalad värisesid all. Väga liigutav," ütleb Karin, kes esimest korda pani suusad alla kuue-seitsmeaastaselt.

Kuldne Karin võitis MMil (kus oli üle 1000 suusaveterani 22 riigist) kuldmedali 80–84aastaste naiste seas 5, 10 ja 15 km ühisstardist vabatehnikasõidus. Kahel lühemal distantsil oli tal kaks konkurenti, pikimal üks – vanad head rivaalid. Karini võidud olid kindlad, teised jäid kaugele selja taha.

Saak: 28 kuld-, 9 hõbe- ja 7 pronksmedalit

"Start anti merepinnast rohkem kui 1600 meetrit kõrgemal. Rada pidevalt tõusis," lausub meister-sportlane. See ei seganud tal näiteks 5 km läbida veidi rohkem kui poole tunniga ning 15 km veidi üle poolteise tunniga.

"28 kulda, 9 hõbedat ja 7 pronksi," ütleb Karin, kui mitu medalit ta MMidelt toonud on. "Nii hea tunne on, kui sinimustvalge tõuseb vardasse ja mängitakse Eesti hümni. Pisar tuleb silma! See on suur suusapidu! Nagu laulupidu!"

Esimest korda osales ta veteranide MMil 1994. aastal. Ühel MMil pani talle medali kaela Norra legendaarne suusaäss Bjørn Dæhlie. "Ta andis mulle põsemusi!" meenutab Karin, sära silmis. Ja muigab: "Pärast ei pesnud ma tükk aega seda põske!"

Et MMid talle nii olulised on, näitab kas või seegi, et ta otsustas tänavu Tartu maratoni vahele jätta. "Lapsed ütlesid mulle, et MMi medal on tähtsam kui koht Tartu maratonil. Seega tegin ettevalmistusi MMiks," ütleb Karin, kes on 16 korda läbinud Tartu maratoni pika distantsi ja neli korda lühema võistlusmaa. Muide, et mõõduvõtt kaugel Kanadas tehtud saaks, otsis pensionär ise toetajad välja.

Ega ainult medal ole kõige olulisem – oluline on ka sportimiselt saadav hea enesetunne ja hea tuju ning vormispüsimine. Treenerit vanameistril ei ole, teeb oma kogemuste baasil.

"Ta on heas mõttes spordihull," ütleb Karini sõbranna Nora. "Ta käib orienteerumas, teeb avaveeujumist. Ta käib Rõuge järves ujumas. Ma seisan kõrval, võtan aega, tema ujub ümber järve. Mul võib endal süda seisma jääda, kui ta vette läheb. Tema ütleb aga, et ärgu ma kaldal seistes nii palju muretsegu."

Karin käib suusatamas, tal on neli paari suuski. Soojade ilmadega käib peale ujumise ka sörkimas, teeb kepikõndi. Trenni teeb ta neli-viis korda nädalas. Korraga mitte palju, vaid piisavalt – et oleks hea olla ja vorm püsiks. Oma entusiasmiga on ta sportima ärgitanud ka oma järeltuleva põlve.

Karin väisab veteranide võistlusi ka kodumaal. Ei ole ime, kui ta käib mõnel kodule lähedal võistlusel oma autoga. Ja ise on roolis!

Osaleb peale suusa- ja avaveeujumisvõistluste ka jooksmises, näiteks 60 m ja 400 m distantsil. Pole ime, kui ta on mõnel veteranide võistlusel oma vanuseklassis naistest kogu riigi ainus võistleja. Siiski jääb ta jooksmisest rääkides tagasihoidlikuks: "Jooksus olen väga nõrk olnud."

Järgmisel aastal plaanib ta Saksamaale suusa MMile minna. "Kui süda vastu peab." Kui hakkame Karini juurest ära sättima, ütleb talle külla tulnud sõbranna Nora meile kuldsed sõnad: "No nüüd nägite küll imeinimest! Ta on tõeline sädeinimene!" Sõbrannal on tuline õigus.