Sport | Muud alad
26. aprill 2011, 07:01

Jüri Jaanson, võitja või kaotaja? Igatahes iseenesest suurem (2)

Jüri Jaanson, Suur Sõudja, kes jõudis pärast herakleslikke vägitöid ja aastatepikkust odüsseiat olümpiamedaliteni. Ent paraku veeretas ta raskused teele ise ning odüsseia kulges temas eneses. Ego ei tahtnud Jaansonisse ära mahtuda.

Raamatu "Jüri Jaanson. Sauruse tee" põhjal sõudesauruse olemust lõpuni ei mõista. Oli ta võitja või kaotaja?

1989. aastal võidab Jaanson Nõukogude Liidu värves ühesel MM-pronksi. Järgmisel sügisel, 25aastaselt ehk siis mitte just poisikesena, kroonitakse ta Tasmaanias maailmameistriks. Ülekaalukalt.

Tšempioniks juhuse tahtel ei tulda. Vähemalt kestvusalal mitte. Sa pead olema võimas. Võtke sõudmise suurkujudest, Jaansoni rivaalidest, keda tahes – Vaclav Chalupa, Thomas Lange, Xeno Müller, Iztok Cop, Olaf Tufte – kui nad kadusid pildilt, siis vaid hetkeks. Jaanson aga... Enese taasleidmine ning olümpiahõbedad aastatel 2004 ja 2008 näitasid, mis Jaansonis peitu ning vahepealsetel aastatel tegemata jäi.

Aasta pärast suurt triumfi vajus Jaanson esimest korda hädaorgu. Väljavõte päevikust pärast Hjelmsjö MK-etappi, kus valitsev maailmameister B-finaali langes: "Alustasin starditõmbest "konnaga", jätkasin vapralt viimaste hulgas, tõusin 600 m enne lõppu isegi neljandaks ja siis, tajudes olukorra lootusetust, andsin alla! Olen praegu nõrk nii tehniliselt kui ka psüühiliselt."

Ju see oli usaldamatus, egoism, teadmatus ja veel miskit, miks Jaanson ennast ära kaotas. Ta jäi liiga üksi. Raamatus on arvatud, et olnuks Jaansonil oma Mati Alaver, keda piiritult usaldada, võinuks temast saada ajaloo parim sõudja.

Ent mis usaldusest saab rääkida, kui Jaanson nähvanud pärast tšempioniks tulekut treener Mihkel Leppikule: "Hea, et sa mind ei seganud, nii sain maailmameistriks tulla."

Jaanson ise põhjendas: "Leppik nägi vaid sportlikku külge. Mu elus olid veel haigus ja suhe tulevase abikaasa Tatjanaga. Need asjad nõudsid enesetunnetust, vaat selles ei saanud mind segada."

Ehk oligi killustatus see, miks Jaanson tee nõnda konarlikuks osutus. Barcelona olümpia finaali eel käis ta tuttavatele linnaekskursiooni tegema. Raamatu autor Gunnar Press viitab suurele südamele: Jaanson sõidaks pikema jututa Pärnust sõbrale appi kappi teise seina nihutama. Ent kas seda on vaja teha olümpiafinaali eel? Jaanson teatab pärast Barcelona viiendat kohta: "See polnud minu olümpia."

Leppik vastab: "Eraldi sinu jaoks, Jüri, olümpiat ei korraldata."

Oli see treener Igor Grinko, abikaasa Tatjana, trennikaaslased või vanus, mis Jaansoni lõpuks elu ja olemuse üle mõtlema panid. Tasuks kaks olümpiahõbedat.

Raamat ei anna vastuseid, sestap peab igaüks ise Jaansonis selgusele jõudma. Oli sõudesaurus lõpuks võitja või kaotaja?

"Minu elu on kulgenud metsaradu mööda ekseldes. Pole kerge leida inimest, kes suudaks ette näidata õige kursi. See tuli ise leida," võtab Jaanson möödunu kokku. "Mina, Jüri Jaanson, vastutan tegude eest ise."