Pärnu Sõudeklubi treener Tatjana Jaanson on (ajutiselt?) tööst loobunud, Andrei Jämsä sihib aga olümpiat.
Sport | Muud alad
18. november 2011, 07:06

Eesti sõudmise vedur ja pidur (17)

Olümpiahooajaks on Pärnu Sõudeklubi sportlased Tõnu Endrekson ja Andrei Jämsä ning jõe teisel kaldal askeldavad Kalevi klubi atleedid Allar Raja ja Kaspar Taimsoo otsustanud jõud ühendada. Aga miks pealtnäha nii loogiline otsus – teha tugev neljapaat – nõnda aeglaselt ja valuliselt sündis?

Eesti sõudmine toetub suuresti kahele Pärnu klubile. Pärnu Sõudeklubist (PSK) sirgusid olümpiamedalimeesteks Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson, Pärnu Kalevi esinumbriteks on samuti tiitlivõistlustelt medaleid noppinud Allar Raja ja Eesti parim naissõudja Kaisa Pajusalu. Lisaks harjutab juba aastaid Kalevis treener Matti Killingu juhendamisel ka Viljandist tuule tiibadesse saanud Kaspar Taimsoo, samuti MMi medalimees.

Kilk: konkurents läks liiga teravaks

Enne kui sai päris küpseks otsus lähetada Londoni olümpiale tugev neljapaat, kurtis sõudeliidu president Rein Kilk, et kahe Pärnu klubi tihe konkurents on hakanud Eesti sõudmise suuremaid eesmärke pärssima.

ETV spordiuudistele antud intervjuus rõhutas ta, et meil on tänasel päeval neli võrdselt head sõudjat, kes peavad erimeelsused unustama. "Küsimus on selles, et võib-olla klubide ja treenerite vaheline konkurents on väljunud normaalsetest raamidest," arutles Kilk. "Ühest küljest on see põnev. Eesti meistrivõistlused sõudmises pakuvad tõelise etenduse, kus on pinget ja draamat. Teisest küljest on sõudmine selline spordiala, kust nii sõudjad ise kui ka spordiavalikkus on oodanud ja saanud tiitlivõistluste medaleid. Olümpiahooajaks peame kokku leppima jõudude ühendamises."

Raja: üldeesmärk vist kannatas

On vastasseis tõesti nii tuline, et sädemaid lööb? Nagu sõudjate puhul tavaks, lendavad arvamused igasse ilmakaarde laiali.

"Kilk pritsib lambist juttu, et oleme tülis. Mult on ka uuritud. Kurat, no pole tülis!" teatab Endrekson resoluutselt. "Sportlik rivaalitsemine, muud ärategemist küll pole."

"Presidenti ei maksa väga uskuda," nõustub temaga sõudeliidu peasekretär Jaan Tults. "Ta õpib siin meie käest ärijuhtimist. See on mull. Liialdus."

Raja seevastu ei nimeta Kilgi seisukohta sugugi tühjaks jutuks. "Vahepeal on klubide rivaalitsemine võib-olla tõesti üldeesmärki pärssinud. Vana kooli treenerid tahavad kohati, et kõik jääks klubi tasandile. Koostööd küll tehakse, aga see ei tule väga vabalt välja."

Selgituseks: tugevat neljapaati taheti luua juba tänavu, kuid kalevlased Raja ja Taimsoo soovisid MMil võistelda kahepaadil. Neil oli selleks nii moraalne kui ka juriidiline alus, sest hooaja eel sai kokku lepitud, et katsevõistlus(t)e võitjapaar saab vabad käed.

Suvisel MMil tuli aga loodetud medalite asemel leppida seitsmenda kohaga. Sügiseseks EMiks istuti Endreksoni ja Jämsäga neljapaati ning napi kaheksa treeninguga tuldi hõbemedalile.

Millest kõik alguse sai?

Kalevi ja PSK vastasseisu sportlikuks kõrgpunktiks on kaheksapaatide duellid Eesti meistrivõistlustel. Isegi spordiga lõpparve teinud Jaanson tuli tänavu klubikaaslastele appi, kuid nelja viljandlasega tugevdatud Kalevile vannuti siiski kahe sekundiga alla. Teised jäävad kahest kangest reeglina väga kaugele.

"Eks vastaskalda meeste võitmine ole ikka natuke magusam kui teiste seljatamine," tunnistab Raja, kelle sõnul on pärnakad vägikaigast vedanud nii kaua, kui ta mäletab. "Kui teistes klubides keegi esile kerkib, siis vaadatakse: ohoo, tublid! Aga Pärnu Sõudeklubi edu korral mõeldakse, et tuleb nüüd ise veel rohkem pingutada."

Natuke torisemist on olnud ka Viljandi ja Kalevi ühise kaheksapaadi kallal. "Oldi vähe tigedad ja öeldi, et pange paat ainult oma meestest kokku. Tegelikult on ju hea, kui me saame kokku tugeva võistkonna ning tuleb põnev võistlus," leiab Raja.

Millest kõik siiski alguse sai?

Ajalootund nr 1, Jüri Jaansoni nägemus: "Asi sai ilmselt alguse sellest, kui pikka aega Pärnu Dünamos (praegune PSK) treenerina töötanud ja ka esimese edu saavutanud Matti Killing lahkus üle jõe Kalevisse. Lahkumise taga olid ka isikutevahelised vastuolud. Edaspidiselt ongi see jäänud põhiliselt isikutevaheliseks (Killing-Mihkel Leppik ja veel mõni) suhtlusprobleemiks ja vastasseisuks.

Võin kinnitada, et sportlaste ja "sportlased – treenerid" tasandil on läbisaamine kogu aeg hea olnud. Üksikuid ühekordseid konflikte siia ei arvesta. Olen ise sportlasena aastakümnete jooksul kogu aeg läbi käinud mõlema klubi sportlastega ja treeneritega, treeninud vastavalt vajadusele mõlemas klubis ega saa rääkida mingist põhimõttelisest klubide vastasseisus. Vastasseisuna nähakse seda ilmselt seetõttu, et nimetatud isikud on olnud kummagi klubi pikaajalised liidrid."

Killing: läbisaamine on paranenud

Praegu on 63aastane Killing Eesti sõudmises A ja O. PSK treeneri Tatjana Jaansoni taandumise järel võttis ta enda tiiva alla ka Endreksoni ja Jämsä.

Killingu sõnul ollakse üleaedsetega rivaalid veel, mitte maal. "Igaüks üritab end oma töös tõestada," kommenteerib ta konkurentsi PSK treeneritega. "Midagi pahatahtlikku pole küll olnud. Et näiteks kui neil läheb hästi ja leiavad mõne sponsori, siis prooviks üle trumbata." Eriti olevat suhted soojenenud viimaste aastatega, kui PSKd on juhtima asunud Toomas Rapp. Killing meenutab, et U23 vanuseklassis maailmameistriks kroonitud kaheksapaat oli Kalevi ja PSK ühisprojekt.

"Selge, et tänavu olid meil mängus oma huvid... Või et nägime head võimalust MMil kahesel midagi korda saata," tõdeb Killing, kelle hinnangul pole praegu midagi katki: Raja-Taimsoo teenisid Eestile kahesel olümpiapileti, neljane ründab seda järgmisel aastal. Oleks tänavu kohe tugev neljapaat komplekteeritud, poleks kahesel ilmselt Londonisse asja.

Pöördeline aasta: 2007

"Olen pikalt neljases sõudnud, tean, kui palju keerulisem on ettevalmistuse plaane teha võrreldes kahesega," põhjendab Raja viimastel aastatel kahesele panustamist. "Aga tänavu näitasid Tõnu ja Andrei end nii südilt, et neile oli raske ära öelda."

Aastatel 2005 ja 2006 teenis Pühaks Lehmaks ristitud neljapaat MMilt medali. 2007. aastal istusid Jaanson ja Endrekson aga kahepaati ja just selles klassis tõusid nad Tatjana Jaansoni juhendamisel Pekingis olümpiahõbedale. Mis ikkagi juhtus 2007. aastal?

Ajalootund nr 2, Jaansoni nägemus: "Eesti sõudmisele on vastasseisude soosimisega palju kahju tehtud. Aprillis 2007, kui juhatuse vaikival nõusolekul lagundati tekkiv ühtne paarisaerugrupp, pandi Eesti tippsõudmise pikaajalisele edule punkt. Hetkel on meie tippsõudmisse jäänud vaid üks 63aastane praktiseeriv treener, kes veab praeguseid tippjõudusid. Kaisa Pajusalu treenerid otsivad koos temaga teed tipu poole, aga nad on alles poolel teel. Pole enam kaigast, mida vedada või tirida. Kas see on nüüd soovitud ja oodatud olukord, sellele peab hinnangu andma sõudeliidu juhatus."

Vastaskaldal mäletab Killing 2007. aasta murrangulist kevadet nõnda: "Mul on isiklikult alles Jaansoni poolt allakirjutatud paber, kus on toonased soovid peal. Ta tahtis Endreksoniga kahest sõita. Elamiseks valiti Otepää, treeniti Viljandis. 160 km iga päev maha sõita – ma ei pea seda õigeks (Raja ja Igor Kuzmin loobusidki seetõttu Otepää ühislaagrist ning treenisid Killingu juhendamisel Pärnus – M. R.). Esimesel MK-etapil said Raja ja Kuzmin kahesel kolmanda koha, alistati ka Jaanson-Endrekson. Enne teist etappi ütlesin: kui Jaanson ja Endrekson võidavad, siis me torkima ei tule. Võitsidki ja meie pidasime sõna. Nemad jäid kahese juurde ja tagantjärgi tuleb öelda, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Olümpiaks panime ülejäänud meestest kokku neljapaadi, mis tegi Eesti koondise kolmanda tulemuse medali saanud Gerd Kanteri ja Jaanson-Endreksoni järel."

Aga kui Jaanson tahtis Endreksoniga nagunii kahest sõita, miks oli vaja, et ka Raja ja Kuzmin nendega Otepääl harjutaksid? "Lihtsas keeles öeldes: ta tahtis hoida kõike oma kontrolli all."

Tõde, nagu tal tihti tavaks, on kuskil vahepeal.