HARVA KOOS: Kaspar Taimsoo saab tüdruksõber Berliga harva kokku. Suur eesmärk – olümpiamedal – nõuab ohvreid. Foto: ARNO SAAR
Sport | Muud alad
26. aprill 2012, 07:00

Viljandi paadimees Kaspar Taimsoo tuletõrjujatööst, pildi taskusse sõitmisest ja Afganistani sõjast (7)

Eesti üks suuremaid medalilootusi Londoni olümpial peaks olema neljapaat, kui too kuu aja pärast valikvõistlusel oma töö ära teeb. Eessõudjaks on valitud noorim liige Kaspar Taimsoo, nelja päeva pärast 25. sünnipäeva tähistav mees. Kes ta väljaspool paati on?

Viinud tüdrukuid üle vee

Kas Kasparis on ka Viljandi paadimeest? "On küll," arvab sõudja, kes seisusele vastavalt tüdrukuid üle vee on sõidutanud.

Tüdruksõber Berliga ta Viljandi järvel siiski ei tutvunud. Piiga on pärnulanna, aga töötab Tallinnas. Nii et tegemist on topeltvisiitsuhtega – kokku saadakse vaid nendel nädalavahetustel, mil neljapaadimehed kodus harjutamas.

"Sportlase kaaslane peab väga paljuga leppima," nendib Taimsoo. "Eriti olümpiahooajal, mil oleme enne olümpiat vaid viis-kuus nädalat kodumaal. Seda on ülimalt vähe, järgmised sammud saaks siis astuda, kui võimalik rohkem koos olla."

Uhke mulk

Kodulinn Viljandist räägib Taimsoo varjamatu uhkusega. "Viljandi aura meeldib mulle väga! Tunnen end koduselt, järveäärne piirkond on hästi mõnus," ei hoia Taimsoo ülivõrdeid kokku. "Väga ootan, millal juunis tuleb kahenädalane Viljandi laager. Ent mu ema kolis Tallinna, ja nii oli eelmisel aastal naljakas tunne: lähed kodulinna, aga elad hoopis hotellis."

Koduse maakonna patrioodina kargas tal kaks aastat tagasi presidendi vastuvõtu eel pähe, et läheks Viljandimaa rahvarõivastega. Rääkis emale augu pähe ja tulemus oli vägev, nagu mees ise ütleb!

Olümpiaks lubadusi ei jaga

Kas neljapaat võtab Londoni olümpialt medali? "Kui kvalifitseerume, siis on medali võtmise tõenäosus palju suurem," muigab Taimsoo. "Peab ära ootama MK-etapid. Kui suudame pidevalt hoida teravat joont, saame rääkida olümpiamedalist. Praegu on hooaeg selle lubamiseks liiga noor." Äkki tahaks Taimsoo südame sügavamas sopis hoopis ühesel sõita? "Tahan praegu sõita kõige konkurentsivõimelisemas paatkonnas. Kamp on praegu väga hea, tasemed enam-vähem ühtlustunud, üritan teistele järele jõuda. Paari aasta pärast võib ühepaat kujuneda väljundiks küll. Aga kui maailma tasemel tahad sõita, pead kodus teistele iga kell ära panema. 2005. aastal läks ühepaadil päris hästi. Ja 2008ndal võitsin Poznani MK-etapil B-finaali. 2016. aasta olümpial on ühepaat täiesti võimalik!"

Kaitseväe kapral

Neljapaadi kolm liiget on kaitseväelased, neljas politseinik. Taimsool on kaprali auaste. Kui ülemus ütleks, et homme on vaja Afganistani minna, kas Taimsoo läheks? "Kui öeldakse, et on vaja, siis lähen. Varustus on kodus olemas ja pakitud. Vabatahtlikuks minekuks mul huvi puudub. Seal ei käi otseselt Eesti sõda, see jätab külmaks. Samas annab Afganistan paljudele meestele kogemusi ja toodab meile häid sõjamehi. Kui Eesti peaks sattuma sõjajalale, lähen kindlasti – niivõrd patriootlik peaks olema iga noormees. Ajateenistus tuleb kindlasti läbida, see annab päris palju häid omadusi – lisab igapäevastele tegemistele operatiivsust, omaseks saab võime mobiliseerida end kiiremini. Ütlen seda enda pealt."

Kontorirotina end ette ei kujuta

Mis huvid on sul peale sõudmise? "Tulevikus tahaks Balti meedia- ja filmikooli minna filmikunsti õppima. Spordi kõrvalt aga päevast õpet ära ei kannata. Kui pärast karjääri lõppu veel huvi on, saab näha," ütleb Taimsoo, arvates, et tegeleb tippsõudmisega veel vähemalt kaheksa aastat.

Kui Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale ei koli, läheks ta sügisest Päästekolledžisse õppima, huvitab töö koordineerimine tuleõnnetustel. "Ma ei näe end kontoris kella 9st 5ni töötamas. Plaan B peab olemas olema, ja haridust keegi ära ei võta. Palju hullem oleks olukord, kui ma ei oskaks end kusagil peale sõudmise näha."

Enda väljaelamiseks käib Taimsoo Pärnus mängimas paintballi. Peab sõudmisteemalist blogi ning armastab fotoaparaati kaasas kanda. Pisik tekkis koolilehe piltnikuametist. "Sõudmine on füüsiliselt raske, aga sageli on pärast trenni vaim veel värske – siis saad seda energiat suunata kuhugi," räägib Taimsoo kõrvaltegevustest.

"Skuutri kiirendus on julm!"

Esimene suurem sportlane, kellest Taimsoo poisipõlves vaimustus, oli ralliäss Markko Märtin. Teisena köitnud tähelepanu Mart Poom. Taimsoo arvab, et iga noormees tahaks vahelduseks olla Ott Tänaku kaardilugeja või sõita motokrossi, aga teda mootorite maailm pigem ei huvita.

Aga tuleme vee peale – skuutrid? "See võib küll teema olla!" elavneb Taimsoo. "Viljandis olen saanud sõita 260hobujõulise skuutriga. Kiirendas nullist sajani vähem kui nelja sekundiga. See on julm! Mõtled, kuidas saab see masin küll niimoodi hoo üles võtta!

Neljapaatki on vägev riistapuu! Kui lõike sõita, siis tunned, et tagumistelt meestelt tuleb edasiliikumisse päris palju jõudu. Need on vägevad vennad (Tõnu Endrekson, Allar Raja ja Andrei Jämsa – toim)."

Jalgpall ja suusatamine pakuvad konkurentsi

Noore poisina Ruth Vaari juurde sõudetrenni läinud Taimsoole pole teised alad suurt konkurentsi pakkunud. Üksvahe näis jalgpalliväravavahi amet päris tore, aga sõudmisest otsest äramineku plaani ei tekkinud.

"Vaar hoidis mind sõudmise juures, koputas südametunnistusele ka. Kui 14-15aastaselt ala vahetama hakata, oleks tippu küllaltki raske jõuda," nendib Taimsoo.

Võidumaitse sai ta suhu 2005. aastal noorte MMil ühepaadi pronksmedaliga. Siis tekkis reaalne mõte, et tippsõudmine võib olla hea väljund.

Talviti käiakse Rajaga palju suusatamas. "Aastaid tagasi sõitis Allar Jõulumäel kaks ringi ajal, kui mina suutsin ühe. Nüüd liigume koos – kui tema sõidab rahulikult klassikat ja mina uisku, siis oleme ühes tempos."

Suutis nina ja suu veepeal hoida

Mitu korda oled pilditult vette kukkunud? "Ühe korra, 2009. aasta U23 MMil ühepaadil." Taimsoo juhtis Tšehhimaal suures palavuses favoriidina eelsõitu, kuni 250 meetrit enne lõppu olemine häguseks muutus.

"Pärast minu juhtumit tuli teemaks päästekomandode ebapädevus," lausub Taimsoo tõsiselt. "Veest väljatõmbamisega läks päris pikalt, lõpuks mingid tüübid tulid kusagilt. Suutsin nina ja suu pealpool veepiiri hoida. Teadsin, et pean pinnal püsima, see oli ellujäämisinstinkt."

Mees lisab, et ei kardaks uuesti end pildituks sõita. "Finišis viskad vett näkku, see ergastab. Ja küll leidub keegi, kes su välja tõmbab."