3
fotot
SÜNDMUSPAIK: Just selle silla all viis Tatjana Jaanson kolme nädala eest läbi unustamatu päästeoperatsiooni. (Erakogu)

Kui mullu suvel tõid kümme täisjõus Läti meest tiigipõhjast välja Eesti rallipaari, siis hiljuti kehastus Sevilla lähistel üksipäini hispaanlanna elupäästjaks tuntud sõudetreener Tatjana Jaanson.

Neljapäev, 4.04., veelaagri neljas päev.

Ilm Sevilla sõudekanalil on tuuline, vihmane ja jahe, aga hommikuse lõigutrenni lõpetuseks pistab lõunamaa päike näo pilve tagant välja.

Tõnu Endrekson ja Andrei Jämsä läbivad viimast kümneminutilist otsa, treener Tatjana Jaanson teeb katamaraanis märkmeid. Jaanson seisab valiku ees: kas järgneda poistele või sõita otseteed tagasi baasi?

Ta otsustab minna baasi – hiljem selgub, et just selline otsus päästis 65aastase hispaanlanna elu...

Šokk. Pelg laiba ees. Aga päästma!

"Järsku kuulsin ja märkasin, et inimesed karjuvad ja lehvitavad sillal. Sõitsin lähemale, nad palusid peatuda. Siis tegid nad hispaania ja käemärkide segakeeles mulle selgeks, et keegi hüppas alla. Näitasid ka koha," meenutab treenerist päästjaks kehastunud naine.

Tatjana jutustab, kuidas ta vaikselt lähemale sõitiis. Aga vesi virvendas nii palju vastu, et ta karjus omakorda: "Ma ei näe midagi!"

Ent siis...

"Vaatasin veel, ja ühtäkki märkasin: keegi justkui kerkib pinnale. Nägin naisekeha, pea alaspidi vees," mäletab Jüri Jaansoni kaasa toda hetke kui eilset.

"Proovisin talle kolm korda läheneda. Katamaraani oli raske juhtida ja keeruline manööverdada. Pabistasin kah kõvasti, kartsin kogemata otsa sõita."

Ent kolm on kohtu seadus. Kolmas lähenemiskatse õnnestus.

"Väga raske oli teda veest välja tirida. Väga raske," kirjeldab Tatjana, kuidas ta, endal kummikud jalas ja rasked vihmariided seljas, uppujat sikutas.

"Tuli kõvasti jõudu koguda. Lõpuks sain ta teksapükste vööst kinni.

Ta silmad olid lahti ja nägu sinine. Kui ta külili keerasin, tuli suust vett välja. Paadis oli ruumi nii vähe, et elustamisega alustada oli võimatu. Mahutasin ta kuidagi ära ning hakkasin kalda poole sõitma, ise poolkägaras. Hoidsin ühe käega rooli ja teisega teda. Kartsin kogu aeg, et ta kukub uuesti vette."

Päästja mäletab: ta ei jõudnud neil minuteil palju mõelda, küll aga oli tal tunne, et uppunu elab. Ta korraks justkui hingas sisse, kirjeldab Tatjana.

"Tõesti, riskisin ju iseenda eluga."

Tatjana tõdeb, et ehkki tal puudub kogu operatsiooni kohta igasugune ajataju, teab ta: seks ajaks oli kaldal mitukümmend politseinikku. Nagu mustade sipelgate pesa, ütleb elupäästja.

"Veepolitsei jääb sealt seitsme kilomeetri kaugusele. Neid pole me seal kunagi näinud ega näinud ka seekord," tutvustab võõramaalane kohalikku eluolu.

Kaldal ootas juba kiirabi. Ja päästja-Tanjat tohutu tähelepanu. Ja varsti päästev teadasaamine: 65aastane kohalik naine on elus.

"Olin politseinike keskel nagu vahi alla võetud – väga veider tunne!"

Ta tunnistab siiralt, et ehkki esimene pähe tikkunud mõte ütles: "Ma ei taha laipa puutuda!", tuli iga järgnenud liigutus automaatselt.

"Olin šokis, aga adrenaliin oli nii kõrgel, et ma lihtsalt tegutsesin."

"Teised küsisid pärast minult: "Kuidas julgesid küll niimoodi oma eluga riskida?" Alles pärast jõudis mulle endale kohale: tõesti, paadis oli ju libe, me võinuks koos vette kukkuda. Aga neil hetkil ei tulnud taoline mõte pähegi. Kõik toimus iseenesest."

Päästetuga – kel passis 65, ent Tanja sõnul võiks välimuse järgi olla 40-50 eluaastat – pole Eesti tippjuhendaja tänini vahetult suhelnud.

Tatjana räägib: "Ta tütar helistas, tänas kogu südamest ja avaldas soovi kokku saada. Aga meid ootas kojusõit, ei jõudnud. Igatahes naine oli juba järgmisel päeval haiglast välja saanud – oli ikka üks õnnelikuga lõpuga lugu küll!"

Endrekson: "Arvasin, et see naine on surnud."

Tõnu Endrekson tunnistab, et nägi pika sõudjakarjääri jooksul midagi taolist esimest korda ning kiidab treenerit vapruse eest.

"Tulime Andreiga mahasõidult vaikselt tagasi ja märkasime umbes paarisaja meetri kauguselt ähmaselt: katamaraan seisab ja Tanja tirib kedagi. Mõtlesin, et põrkas mõne kohaliku ühesega kokku."

Koos Tatjana abikaasa Jüriga olümpiahõbeda võitnud Endreksoni sõnul oli treener šokis, aga väga tubli.

"See katamaraan oli väga väike, et korraga kõigega hakkama saada. Aga ta oli vapper ja sai. Et too hispaanlanna aga pääses, oli mu jaoks veel suurem ime – ta oli näost valge ja arvasin, et ta on surnud."

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Denes Kattago
Telefon 51993733
denes.kattago@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis