AUGUST ENGLAS Sündinud: 15.01.1925. Saavutusi: 1952. aasta olümpiamängudel vabamaadluse poolraskekaalus neljas koht. 1953. aastal MM-kuld kreeka-rooma maadluses, 1954. aastal MM-kuld vabamaadluses. Vabamaadluses viiekordne ja kreeka-rooma maadluses kahekordne NSV Liidu meister. 1949. ja 1951. aastal võitis ülemaailmsetel üliõpilasmängudel kreeka-rooma maadluses kuldmedali.Foto: Eesti Spordimuuseum
Maadlus
21. märts 2017, 13:59

MEENUTUS | August Englas tegi sporditee alguses tembu, mis ähvardas nurjata tema maadlejakarjääri (20)

Eesti Maadlusliit edastas täna kurva sõnumi: täna hommikul lahkus meie seast maadluskorüfee, kahekordne maailmameister August Englas (15.01.1925-21.03.2017). Õhtuleht meenutab teda 2015. aastal ilmunud looga. 

Hiljuti 90. sünnipäeva tähistanud kahekordne maadluse maailmameister August Englas räägib oma Tallinnas Nõmmel asuvas majas, et tema karjäär sattus hulljulge tembu tõttu ohtu. 1948. aastal kutsuti sapöörina tegutsenud lootustandev sportlane Moskvasse laagrisse, ent tema läks hoopis kodutallu.

"Ma ei taha öelda, et olin päris loll, aga julge poiss küll," meenutab Englas muigamisi sporditee alguses aset leidnud draamahõngulist lugu. "Moskvast saabus korraldus saata Englas laagrisse. Mulle anti komandeeringutunnistus ja öeldi, et pean kohale sõitma."

Vanahärra jutus tekib väike paus. Ta justkui reisiks ajas tagasi. "Kuid ma sõitsin Pühajärvele ema juurde," jätkab Englas endise hooga. "Jätsin Voldemar Tammele (teenistuskaaslane sapööriroodus) oma aadressi, sest teadsin, et varsti hakatakse mind nagunii otsima."

Komandör sõimas pool tundi järjest

Kolm nädalat valitses vaikus. Aga see oli kurjakuulutav vaikus enne tormi. "Ühel pimedal õhtul tuli toosama Tamme Volli, püss seljas, ja ütles: talupoeg, olete arreteeritud!" lausub Englas nüüd itsitades. Siis oli asi naljast kaugel!

Nagu tulevane maadluskorüfee oli aimanud, hakati Moskvast uurima, miks ta pole laagrisse jõudnud. "Volli läks staapi ja tunnistas, et tema teab, kus Englas on. Volli saadeti komandeeringule karmi käsuga: ära tuua, kas elavalt või surnult!"

Kui jooksik oli Tallinna toimetatud, helistasid siinsed ülemused Moskvasse ja küsisid, mida Englasega teha.

Kõige hämmastavam, et kogu seiklus lõppes Englasele pehme maandumisega, ehkki ta ise pelgas karmi karistust. "Kui täideti arreteerimislehte, siis julgesin küsida, kui palju ma selle eest saan," sõnab Englas. "Öeldi, et sõda on möödas – tribunalis panevad kümme aastat!"

Tegelikult saadeti Englas sõjapurustustest räsitud Minskisse Nõukogude armee meeskondlikule esivõistlusele. Esmalt sai ta muidugi komandörilt hirmsalt sõimata.

"Pool tundi karjus minu peale, tema suust lendasid välja ainult joptvajumatid," märgib Englas naerdes. "Lõpuks küsis, kas olen võistluseks valmis. Mulle anti veel üks võimalus! Tundsin endas jõudu!"

Vastasest sai Englas jagu, ent võtete virvarr oli nii äge, et ta lendas orkestriauku. "Kui sealt välja ronisin ja uuesti matile läksin, tõstis kohtunik mu käe üles. Ma ei saanud midagi aru, küsisin poistelt, mis toimus."

Lõpp hea, kõik hea! Kardetud kümneaastase vangistuse asemel anti Englasele hoopis kümme puhkepäeva.

Treener küsis: kui palju viina jood?

Englase puhul tuleb rääkida mitmest saatuse keerdkäigust. 1944. aasta suve lõpus oli ta pärast külasepa rindeleminekut kodukandis viljapeksul nii-öelda A ja O. Kuid siis saabus tallegi kutse sõjaväeteenistuse kontrollpunkti.

"Läksin kohale ja mul oli kaasas valla kiri, milles paluti viljapeksumasinisti sõtta mitte võtta," nendib Englas. "Eestlasest ohvitser istus laua taga, luges kirja ning ütles: sellist meest meil vaja ongi! Nuta või naera, olin Vene kroonu mees."

Ees ootasid ülirasked katsumused. Englas sai sõjas kaks korda haavata. Esimest korda Saaremaal pärast põrgulikku Tehumardi lahingut.

Englas vedas päeval, kui kogu nende jagu sattus miini otsa, suurt kuulipildujat. Üks kild tuli läbi kiivri talle pähe. 19aastane mees andis endale esmaabi ja roomas mahajäetud saksa dzotti, milles möödus järgnev öö.

Teist korda sai Englas haavata 1945. aastal Lätis, kus teda tabas snaiprikuul. "Kui sõda lõppes, olin Riia haiglas, jalg läbi lastud," sõnab ta. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks – see ütlus käib ka selle loo peategelase kohta.

Englase maadluspotentsiaali märkas 1946. aastal Ernst Haiba. "Kasarmus läks vahel sõrmetõmbamiseks ja käesurumiseks. Haiba ütles: kuule, August, sa oled tugev poiss! Ega sa maadlusega tegelnud ole?"

Ent Englas oli 10 km suusatamises täitnud meistrinormi, läbides distantsi 36 minutiga. "Praegu on päris häbi, nüüd sõidetakse 22 minutiga. Kurat, me olime s***d!" põrutab ta naerdes ega vabanda, et siis sõideti puusuuskadega ja kasutati bambuskeppe.

Haiba kutsus Englase maadlustrenni. Aga kuidas sinna minna, kui linnaluba ei tahetud anda? "Juhkentali sõjaväeosal oli traataed ümber," räägib Englas. "Meil olid tangid, lõikasime aeda augu sisse ja läksime Pärnu maanteele harjutama."

Treener Edgar Puusep küsis Englaselt: kui palju sa viina jood ja kas sul pruut ka on? "Ma ütlesin, et teen kõike. Puusepale ei meeldinud see vastus ja ta käskis Haibal mulle näidata, kus ja mida teha."

Vigastus lõpetas karjääri

Muide, Puusepale meeldis nähvata. Kord julges Englas temalt toidutalonge küsida. Juhendaja olevat seepeale kõmistanud: mis sa arvad, kui ma sulle pulli ostan, kas siis tuled meistriks?

Kuigi vastuvõtt oli jahe, uuris Englas Haibalt, millal nad uuesti harjutama lähevad. Nii oli sõrm maadlusele antud.

Harjutama meelitas ka parem pesemisvõimalus. Sõjaväelased said saunas käia kord kümne päeva jooksul. Kuid pärast trenni oli alati võimalus end duši all puhtaks küürida. "Tead, kui mõnus see oli," lausub Englas. "Tekkis tunne, nagu oleksin kodus."

Algul pidi Englas loobuma õhtusöögist, sest käis samal ajal harjutamas. Hiljem palus ta Tamme Vollil oma toiduportsu välja võtta. "Väike kulbitäis putru jäi saamata, aga 200 grammi leiba ja tee jaoks ette nähtud suhkruports oli olemas. Sõin, loputasin suu ja läksin magama."

Niimoodi astus Englas suures spordis esimesed sammud. Maailmas valitses ta poolraskekaalus kuus aastat. Silmapaistev karjäär algas 30. mail 1949, kui ta võitis NSV Liidu meistrivõistlustel vabamaadluses kuldmedali.

1953. aastal krooniti Englas maailmameistriks kreeka-rooma ja 1954. aastal vabamaadluses, mis on meie spordis ainulaadne saavutus. Kahjuks lõpetas vigastus visa spordimehe karjääri 1955. aastal.

Volga raha pakkis ajalehe sisse

Eesti maadluse grand old man August Englas pajatab naerdes, kuidas ta käis oma esimest Volgat ostmas.

Englase sõnul tuli Tallinna kaks uhket autot. "Minult küsiti: August, kas sa Volgat tahad? Ütlesin, et tahaks küll, aga mul pole nii palju raha. Volga maksis 36 000 rubla. Lõpuks kraapisin vajaliku summa kokku, keerasin rahapakid ajalehe sisse ja läksin autot ostma," räägib ta.

Muide, Englasel on alles 1948. aastal Tallinna vabamaadluse esivõistluse poolraskekaalu võidu eest auhinnaks saadud kena nahkkarp . "Toona öeldi, et saagu see sulle rahakarbiks," meenutab Englas ja lisab, et tema elu ajal on kasutusel olnud viis erinevat rahaühikut.

Sõja ajal joodi puskarit

Kui kahekordselt maadluse maailmameistrilt August Englaselt küsida, kas ta oli nooruses karske spordimees, kõlab aus vastus: "Ma ei ütle, et olen karske olnud!"

Teise maailmasõja alguses masinisti abilisena tegutsenud Englas võttis vahel punnsuutäie viina, mida masinistile toodi. "Mõnikord olid viinal kartulitükid sees," ütleb ta.

Saksa võimu ajal, 1942. ja 1943. aastal, aeti Englase sõnul kõvasti puskarit. "Aga Eesti mehed uurisid, kuidas viinategemine käib ja õppisid ka selle ära," märgib ta muigamisi.

Toonast napsuvõtmist meenutades võdistab Englas õlgu. "Märjuke valati piimanõusse ja puskariõli tuli peale. Kui kaane lahti tegid, siis oli tunda jubedat haisu. Aga sõda elati üle."