Ott Järvela | Oleks kõik finaalid sama võrratud kui Barcelona – Juventus!

Ka kurbus võib olla ilus, tõestasid Andrea Pirlo pisarad. Suur tšempion ei suutnud tagasi hoida kurbust, mida 36aastasena kaotatud finaal temas tekitas. See oli tema viimane suur mäng, mis jäi soovitud lõputa. Karjääri jooksul sisuliselt kõik võitnud jalgpalluri soov – lahkuda suurelt areenilt võitjana – ei täitunud.

Samamoodi nagu Pirlo kurbus, liigutas meeli ka Xavi Hernandezi rõõm. Vastupidiselt itaallasele õnnestus katalaanil elutöö võidukalt lõpetada. Hispaania jalgpallikoondise 2008-2012 kestnud võimuperioodi nurgakivi Xavi triumf kinnitas veelkord tema fenomenaalsust.

Käsikäes sammuvad rõõm ja kurbus on jalgpalli sisse programmeeritud ja neid näeb ikka, aga harva kaasneb nende vastakate emotsioonidega sedavõrd ülev väärikus nagu laupäeval Berliinis. Juventus õpetas kogu maailmale, kuidas väärikalt kaotada; Barcelona, kuidas aupaklikult võita. Vastast austades.

Avavilest lõpuvileni käinud agressiivne võitlus, kus kumbki pool ei hellitanud ega hoidnud millegagi tagasi, vaid mängis ihaldatud võidu peale, ei takistanud Barcelona meeskonnal kaotajat Juventust aplausiga poodiumile saatmast. Peatreenerid Luis Enrique ja Massimiliano Allegri, mõlemad debüüthooajal fenomenaalselt edukat tööd teinud mehed, surusid kätt ja naeratasid. Ilus.

Kindlasti tuleb kiita Türgi kohtunikebrigaadi eesotsas Cuneyt Cakiriga kõrgetasemelise vilepartii eest. Eks kaotaja natuke ikka nuriseb, aga täpselt nagu kõigis neljas poolfinaalmatšis, on mängujärgne tähelepanu meeskondadel ja mängijatel, mitte kohtunikel, mis on viimaste tööle suur kompliment. Käepuute tõttu tühistatud Neymari värav oli järjekordne viide, et täiendavad abikohtunikud ehk reisisaatjad on olnud samm õiges suunas.

Kõigi nende ülevate emotsioonide vundamendiks oli aga fenomenaalselt kõrgetasemeline jalgpallimatš, mis polnud vastupidi ootustele kinnine, vaid haarav, tempokas, võitluslik ja virtuooslikest momentidest kubisev. Oleksid vaid kõik finaalid sama võrratud!