Foto: Erakogu
Blogid
15. märts 2016, 13:03

Eestlased surma ei karda (29)

Elu teeb kummalisi käike. Veel paar päeva enne reisi närveerisin mitu ööd unetult voodis. Mõtlesin puhkusele Hurghadas. Egiptus on ju rahutused ja terrorismioht, aga meie reisifirmad veavad sinna lennukite kaupa turiste. Kas tõesti on puhkus sellises riigis võimalik? Venelased on oma lennufirmadel ja kodanikel Egiptuses käigud lausa keelanud.

Kuigi on teada, et kuurortlinn on range kontrolli all ja võimalikest rahutustest eemal, tundus mõte puhkusest Egiptuses kuidagi kummaline ja tekitas minus tahes-tahtmata kõhklusi. Enne reisi meenusid ka ülemuse naljaga pooleks öeldud sõnad ("eestlased surma ei karda") kui teatasin, et sõidan märtsi alguses nädalaks Hurghadasse.

Tegelikult polnud mul muud võimalust, kui sel kevadel Egiptusesse puhkama sõita. Kuna ema ei talu hästi pikkasid lennusõite, siis oli mu reisivalikute nimekiri lühike.

Helistasin veebruari lõpus läbi kõik kohalikud reisifirmad Eestis ja turismifirmad pakkusidki põhiliselt kahte sihtkohta. Dubai viimane paketireis väljus 1. märtsil ja see meile ei sobinud. Kanaaridel, täpsemalt Fuerteventural, olen varasemalt käinud ja see vulkaaniline saar mulle isiklikult üldse ei meeldinud oma pruunika vee ja nigelate randade poolest. Mulle meeldib läbipaistev vesi ja seetõttu olen reisivalikuid tehes suviti puhanud Itaalias, Sardiinias, Maltal, Lõuna-Prantsusmaal jne. Talviti on väga meeldinud Kariibidel Arubal ja Mehhikos. Florida on olnud ka tore, kuid olles seal elanud, oli minu jaoks seal natuke kultuurilises mõttes igav. Kanaarid ei sobinud ka seetõttu, et seal on praegu võrdlemisi jahe ja mina soovisin kuuma päikese kätte põgeneda.

Samas aga tekkisid silme ette ka meenutused terroristist, kes talvel üritas pommivestiga mingisse Hurghada hotelli tungida. Koha peal aga selgus, et tegu polnudki terroristidega, vaid hotelli fuajeesse tulid nugadega vehkima kaks narkojoobes kohalikku, kelle palk oli hilinenud. Mehed viibutasid turistide suunas külmrelvi ja üks neist lasti selle kõige käigus ka politsei poolt maha.

"Okei. Mis hinnaga te sinna reise pakute?" küsisin reisikorraldajalt.
"250 eurot."
"Misasja?" ehmatasin. Ma pole kunagi varem ühelgi paketireisil käinud ja omal käel on nii odavalt praktiliselt võimatu kuskile minna. Isegi puhkus Narva-Jõesuus sel suvel läks maksma kordades rohkem.

"Mitme tärni hotell see on?" pärisin ja sain vastuseks, et tegu on kolme tärni hotelliga.

Paar aastat tagasi puhkasime emaga Sharm el-Sheikh'is ja seal meeldis meile väga. Hind oli muidugi omal käel minnes hulka krõbedam.

"Mis teil kõige kallim pakett Hurghadas pakkuda on?" uurisin edasi.
"512 eurot ühe inimese kohta viie tärni hotellis nädal aega," sain reisieksperdilt vastuse. Paketireisist pole ma kunagi vaimustunud, aga kuna eelmisel korral häiris ema see, et iga kokteili eest tuli välja käia 20 eurot, olime valmis katsetama. Ometi tekkis mul küsimus, kuidas saab maksta lennupilet, hotell ja toidud ning joogid nädalaks ajaks kokku vähem kui paar Missoni bikiine?!

Täna olen ma tagasi Eestis ja võin öelda, et olen reisiga ülivõrretes rahul. Piinlikusega mõtlen, et olen paketireisi ja Hurghada osas oma enese eelarvamuste ohver olnud.

Hotell AMC Royal on täiesti oma tärne väärt. Puhas, ilus ja avar ning privaatse rannaga. Palju kenam tegelikult kui kodulehe piltidelt esialgu tundus. Toitlustus on praktiliselt 24/7 ja teenindus on ääretult meeldiv, sõbralik ja soe.

Turistide puudus on silmnähtavalt kohalike jaoks suur mure ja seetõttu kantakse iga klienti, kes siia julgeb tulla, veelgi enam tänulikkusega kätel. Vene turistide hordid on siin suuresti asendunud muide hiinlastega. Meie reisikorraldaja, Egiptuses resideeruv Veiko Aabrams ütles, et hiljuti olid Egiptus ja Hiina liitlasriikidena sõlminud turismipakti, mille tulemusel tuleb siia puhkama palju inimesi Shangaist jne.

Hiinlased mind ei häiri. Nad on hästi vaiksed ja rannas eriti ei käi. Ainus koht, kus mina neid nägin oli õhtusöögi ajal restoranis ja hiljem hotelli fuajees. Siis jooksis internet kokku, sest sajad hiinlased rippusid kõik korraga nutitelefonide otsas.

Turvalisuse osas nii palju, et lennujaamast tulles tuleb linna saabudes läbida turvakontroll kõigil, kes pole turistid. Lennujaamas kontrollitakse transfeer-bussis kõigi hotelle ja nii tõsteti meie minibussist maha üks kahtlane härra, kes soovis lennujaamast tasuta linna saada. Kohapeal kuulsin, et kohalikele kehtib siin väga range kontroll. Kui keegi lastakse kuskil hotellis näiteks töölt lahti, siis ei saa ta uude kohta tööd otsima minna enne kui naaseb koju ja vormistab uue tööviisa Siinai poolsaarele ja otsib ka uue töökoha. Üldiselt elavad töötajad siit eemal ja peavad Hurghadasse tööle tulles saama spetsiaalse tööloa. Selleks kontrollitakse nende andmeid rangelt.

Kõikjal linnas istuvad sõjaväelased relvadega ja isegi hotelli peauksest sisenedes tuleb läbida metallvärav nagu lennujaamas. Nagu ütles vanem proua Eva Berliinist, et ilmselt on siin range kontrolli tõttu isegi turvalisem kui Saksamaal.

Hurghadasse jõudes tegi mõistus kummalisi keerdkäike. Kohati tundus seal turvalisem kui kodus. Mingit tänavakaklust seal juhtuda ei saanud, sest iga nurga peal valvas automaadiga mundrimees.

Homme kirjutan, kuidas vältida turistilõksu astumist ja kohalikust eluolust pikemalt.

Tegelikult on eestlasel vedanud Egiptuse kui puhkuse soodsa sihtkohaga. Tundlikuma rahakotiga inimesele, pensionärile ja lastega peredele on puhkus Hurghadas suurepärane võimalus korraks akusid laadida. Oma isiklike reisikogemuste põhjal võin küll öelda, et Egiptus ei jää läbipaistva mere ja päikese poolest kuidagi kallimatele puhkuse sihtkohtadele alla.

PS! Et vältida süüdistusi, siis tahan siinkohal öelda veel seda, et oma reisi eest tasun ise ja soodustusi ajakirjanikuna ei saanud.