Foto: Erakogu
Blogid
10. aprill 2016, 15:59

Miks andis Leedu afgaani tõlgile elamisloa, aga Omar ei ole meile teretulnud? (62)

Möödunud nädalal saime teada, et Leedu võttis vastu oma sõjaväge Afganistanis aidanud tõlgi ja andis talle elamisloa. Meie sõjaväge Afganistanis aidanud tõlk Omar on endiselt Indias. Ta on just läbinud Tallinna Ülikooli eksamid, kuid tema siia saabumine on endiselt küsimärgi all. Miks on Brüsselist peale surutud kvoodipagulased paremad kui Eestiga seotud tõlk?

Sügisel lubasin üles otsida tõlk Omari. Toona sai teema alguse sellest, et meie riiki pidi tulema sadu pagulasi, kuid Omarile ei soovitud viisat anda. Tõlgiks ta sobis meie sõjameestele, kuid siia polnud tal riigi silmis asja. Uurisin Omari tausta toona põhjalikult ja seetõttu olin nõus teda aitama.

Tegin mitmeid lugusid Omarist ka TV3 uudistesse. Välisministeeriumiga konsulteerides sain teada, et kõige tõenäolisem variant Omari jaoks legaalselt Eestisse tulla on siis, kui ta soovib siin õppida.

Saatsin praktiliselt kõikidesse Eesti kõrgkoolidesse kirja sooviga teada saada, mida peab Omar tegema selleks, et siin kõrgharidus omandada. Omar soovis õppida rahvusvahelist ärikorraldust või rahvusvaheliste suhetega seotud erialasid. Tema sõnul oli ta varasemalt õppinud rahvusvahelisi suhteid India Lovely Professionali nimelises ülikoolis. Vaatasin netist järgi ja selline ülikool on täiesti olemas.

Seoses Omariga vastas mulle aga ainult üks meie kõrgkool ja selleks oli Tallinna Ülikool. Olin ühenduses ülikooli rektoriga ja tegelikult oleks Omar saanud siia õppima tulla ka kohe. Selleks oli tal vaja saata ülikooli oma varasemad õppeainete punktid India ülikoolist. Nüüd ilmnesid minu aitamisse esimesed probleemid, mis Omari tulekut Eestisse takistasid.

Omar kirjutas küll e-kirjas üles terve trobikonna aineid, mida ta enda sõnul India ülikoolis oli võtnud, kuid ametlikku kinnitust ta ülikoolist saata ei saanud. Ta põhjendas seda sellega, et kuna viimased õppemaksud jäid tal Indias rahapuudusel tasumata, siis sealne ülikool ei väljastanud talle ka ametlikke ainepunkte ega tunnistust. Õppemaksu puudumisel oligi Omar enda sõnul Indiast tagasi Afganistani läinud.

Kuna ainepunkte ei olnud võimalik ametlikult üle kanda, siis ei saanud Omar Tallinna Ülikooli koheselt tulla.

Heade inimeste abiga kogusime talle läbi TV3 uudiste ligi 1100 eurot. Kuna Omar teatas, et ta viibib ohtlikus Kabulis, kus teda käiakse pidevalt otsimas, kuna ta oli Eesti sõdureid aidates reetnud oma kodumaad, siis soovis ta sealt lahkuda nii kiiresti kui võimalik.

Omar selgitas, et olukord oli nii hull, et tema ema oli poja pärast muretsedes saanud juba kaks infarkti. Omar saatis mulle ka kirju, mis väljendasid suuresti seda, et tal on eluisu otsas. Mõneti tundsin ka ise end vastutavana, sest olin tõtanud appi ja andnud ehk asjatut lootust. Mingi hetk olin ka ise selle murekoorma all suutmata midagi teha.

Nõnda otsustasime, et esimene võimalus Omari aidata oleks osta talle pilet ohtlikust Kabulist Indiasse, New Delhisse. Seal asub nimelt talle kõige lähem Eesti saatkond ja teiseks oli tal võimalus Indiasse üsna lihtsalt viisat saada. See sõit maksis koos ülekande tasudega 250 USA dollarit.

Omar haaras õlekõrrest ja sõitis otsekohe Indiasse. Seal ootas teda ees MTÜ Eesti Pagulasabi poolt saadetud abiraha, mis koguti tema jaoks kokku eelmisel suvel. Kuna Afganistanis puudus tal pangaarve, sai ta sellele rahale ligi ainult Indias. Kui ma ei eksi, siis ütles Omar, et Eestist oli talle saadetud 230 eurot.

Kuna TV3 vaatajate poolt kogutud raha võimaldas tal sõita Afganistanist Indiasse ja seal ootas teda ees abiraha MTÜ Eesti Pagulasabi poolt, siis oli võimalik Omaril teha samm soovitud tuleviku poole.

Omar ütles, et MTÜ Eesti Pagulasabi poolt saadetud raha kulus tal ära vähem kui kahe nädalaga ja ta soovis raha juurde. Kuna pidasin pidevat ühendust Eesti välisministeeriumiga, siis nende soovitus oli, et Omari heaks kogutud summa võiks minna ainult konkreetsetele kulutustele, mis on seotud tema Eestisse tulekuga nagu lennupilet, viisa jne. Seda joont oleme ka hoidnud ja hetkel on alles Omari jaoks 713.02 eurot, millest peaks jätkuma tema siia saabumiseks ja tema siinseks sisse seadmiseks.

Sain mitmetest lugejate kirjadest vihjeid, et Omar on pöördunud iseseisvalt inimestele poole palvega saata talle raha. Minu soovitus Omarile oli siiski minna Indias tööle ja leida enda elatamiseks seal ise vahendeid. Rohkem ma tema abipalvetesse ei sekkunud ja soovitasin tal teha endiselt samme selle poole, et ta saaks Eestisse õppima tulla.

Tallinna Ülikoolist sai Omar pidevat tagasisidet ja täpseid suuniseid, mida teha. Omar pidi tegema sisseastumiskatsed nagu kõik teised. Nagu ma tema jutust aru saan, siis need katsed on ta edukalt läbinud, kuid üks probleem veel esines.

Omarilt nõuti TOFEL inglise keele testi, mis on rahvusvaheline eksam õpilastele, kes soovivad inglise keeles õpinguid jätkata. See test maksis Omari sõnul 180 eurot, milleks tal aga raha puudus. Uurisin rektor Tiit Landilt Tallinna Ülikoolis, kas rahvusvaheline inglise keele test võib tõepoolest nii palju maksta ja kas see on hädavajalik Omarile, kes töötas inglise keele tõlgina meie sõjaväelastega.

Sain kinnituse, et test on tõepoolest tasuline ja Omaril on õigus, et see maksab ligi kaks sada eurot. Ants Punning (MTÜ-st Toeta Ukrainat märksõna Omar, mille all Omari heaks raha koguti) saatis Indiasse 180 eurot ja sellele lisandus teenustasu ülekande eest 24.98 eurot.

Eks ma olin natuke hämmingus, et inimene, kes kõlbas meie armee tõlgiks peab uuesti läbima tasulise testi. Sain aru ka sellest, et Omarile ei taheta teha mingeid allahindlusi ja ta peab läbima tavapärase ülikooli sisseastumise korra.

Paar päeva tagasi hõiskas Omar, et raha saabus ja test on tehtud ning praegu sõltubki kõik selle tulemusest. Ülikooli vastuse peaks ta saama kümne päeva jooksul. Kui Tallinna Ülikool saadab talle positiivse vastuse, palub ta Indias asuvalt Eesti saatkonnalt õppeviisat.

Mina hoian Omarile pöialt, mis siis, et vahel on temaga ka raske. Pean silmas tema appikarjuvaid ja meeleheitel kirju. Samas ei ole ma kunagi tema kingades kõndinud ja kujutan ette, et tema elu võibki olla äärmuslik, sest elu kodumaal on võimatu ja uut elu mujal alustada on keerukas.

Mina tunnen, et ükskõik kui keeruline Omar ka poleks, peaks Eesti riik talle siiski andma võimaluse. Eriti nüüd, kui eelmisel nädalal tuli välja uudis sellest, et Leedu oma sõjaväge aidanud afganistani tõlgile andis elamisloa. Miks siis meie ei võiks? Kas tõesti on Omar kehvem kui meie kvoodipagulased, kellel pole Eestiga mingit seost.

Omar kirjutab oma abipalveid muide eestlasest sõduri poolt kingitud arvutiga ja tunneb meie väikese riigi vastu selget sümpaatiat. Vaadake kasvõi tema Facebooki kontot, mis kubiseb eestlastest. Samuti on ta eesti eluga kursis ja õpib praegu õhinaga eesti keelt.

Ma väga loodan, et Eesti riik ei lase tal nüüd kogu seda kadalippu läbi käia meie oma inimeste annetuste najal, et siis saata ta tagasi sõjakoldesse ja öelda, et ta ei sobi ka siia õppima juhul kui on läbinud kõik vajalikud eksamid.

Miks võib välisministeerium siiski Omarile viisa andmisest keelduda nagu on ta senini mitmetel kordadel teinud? Vastus on lihtne. Nad kardavad, et Omar palub meilt varjupaika.

Tegelikult on nii, et Omar tahab nagu kõik teised noored paremat elu. Tal on soov siiralt siin õppida, omandada hea haridus ja siis olla kasuks, kas oma kodumaale või Eestile.

Huvitav oleks teada, kas meie ettevaatlikult valitud kvoodipagulased oleksid nõus kõige sellega, mida Omar on tänasel päeval Eestisse tuleku nimel teinud. Ajanud aastaid viisat, kirjutanud eestlastele sadu kirju, teinud läbi kõik testid, eksamid jne. Kindlasti on teda uurinud ka meie julgeolekuasutused ja ma ei ole kusagilt kuulnud, et ta oleks meie julgeolekule oht.

Minu jaoks on alati olnud tähtsad väikesed detailid ning kasvõi see, et üks eesti sõdur kinkis talle Afgnaistanis hüvasti jättes ära oma arvuti näitab, et temast hooliti ja meie mehed olid talle tänulikud.

Võimaluse õppida ja paremale elujärjele saada võiksime me talle anda, nii nagu me anname selle kvoodipagulastele, keda me ei tunne.

Omarist rääkides tekib küsimus, kui palju on Eestil sõpru Afganistanis.

Eelmise aasta kevadel jooksis meediast läbi, et Interpoli poolt tagaotsitav Mohammad Yagub Haidari oli Afganistani presidendi poolt esitatud põllumajandusministri kohale. Kas teate, mille eest on Mohammad Yagub Haidari Interpoli poolt üldse tagaotsitav?

Omal ajal oli ta Lacto nimelise piimakombinaadi omanik ja juht Eestis.
Seoses Paide piimatööstuse pankrotiga mõisteti talle neli aastat vanglakaristust. Võlausaldajatel jäi selles pankrotipesas saamata üle seitsme miljoni euro. Aasta enne ettevõtte pankrotistumist soovis Eesti Vabariigi valitsus anda talle eriliste teenete eest kodakondsust. See jäi aga ära, kuna ta oli varjanud oma õppimist Minski kõrgemas poliitilises sõjakoolis. Samuti oli ta töötanud Afganistani julgeolekuorganites.

Nüüd tekib küsimus, miks talle taheti anda kodakondsust, aga Omarile ei taheta anda isegi mitte viisat. Kas sellepärast, et üks on mõjukas ärimees ja teine on tavaline inimene? Veel üks küsimus. Miks on Brüsselist peale surutud kvoodipagulased paremad kui Eestiga seotud tõlk?

Mul on ka kolmas retooriline küsimus. Miks võttis Eesti Guantanamo vangilaagrist vastu ameeriklaste poolt kinni võetud terrorismikahtlusega isiku, kes elab täna kuskil Eestis või siis enam ei ela?!

Minu meelest pole Omar küll kõigist neist halvem kandidaat. Vaatame, mis saab!