Muide tegemist oli tavalise kodumaise puurkaevu veega, mille kantmeeter maksab vaid mõned eurod. Põllumehed üritavad ju pidevalt selgitada oma täbarat olukorda sellega, kuidas on võimalik, et meie riigis on piim kohati odavam kui vesi. Tegelikult see ongi kõige parem näide, mis kirjeldab linnainimesele, et olukord on väga mäda.
Olen mitmeid kordi maaeluministrilt piimahinna ja praeguse olukorra kohta pärinud. Pea alati hakkab ta hakkab rääkima maailmaturu madalatest piimahindadest, Euroopa Liidu vabast kaupade liikumisest ja sellest, kui palju on meie põllumehi erinevate Euroopa Liidu rahadega varasemalt toetatud.
See kõik on tõsi, aga minu meelest on meie põllumehed lihtsad inimesed ja seetõttu ei talu nad praegusel hetkel riigi poolseid targutusi, vaid vajavad kiiret ja efektiivset abi, et põllumajandus meie riigis välja ei sureks.
Tihti räägitakse meile poliitikute poolt ka olukordadest, mis meid ähvardavaid, kuid täna on ju selge, et farmerite jutul on tõsi taga, sest praktiliselt iga nädal saadetakse mõni piimakari tapamajja või Eestist välja.
Eelmisel nädalal rääkisin Tanel Bulitkoga, kes aitab Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimehena meie piimakarja omanikel leida loomadele uusi ostjaid ja peremehi. Tema ja tema tiim teevad kõik selleks, et väärtuslikud tõuloomad ei peaks eelkõige tapamajja minema ja samuti üritavad nad teha kõik selleks, et loomad jääksid Eestisse.
Möödunud neljapäeval rääkis Bulitko raske südamega, et ligi 400 lehma Viljandi ja Väike-Maarja lähedalt läks taas Poola poole teele, kus samades Euroopa Liidu tingimustest ostetakse meie väärtuslikke loomi juba üle aasta odavalt kokku, et jätkata nendega piimatootmist Poolas.
Eestlased armastavad end poolakatest paremaks pidada. Me tahame olla pigem Skandinaavia osa kui võrrelda end Ida-Euroopaga.
Tegelikult oleme me liberaalse turumajandusega siin Eestis aga praegu ennast nurka mänginud ja poolakad kasutavad praegust täbarat hetke ära, et soodsalt meie suurepäraseid -aastakümnete vältel aretatud tõuloomi- kokku osta, et hiljem siis nendega kasumit lõigata.
Poola aga sõltub samamoodi maailmaturu madalast piimahinnast ja Euroopa Liidu reeglistikust, kuid põllumajanduse vajalikkusest saavad poolakad meist erinevalt nähtavasti paremini aru.
Oluline on mainida, et ma ei räägi praegu paari lehmaga talupidamisest, mis on juba ammu Eestis välja surnud. Ma räägin kõrgtehnoloogilistest robotlüpsjatega lautadest, milleni meie põllumehed on jõudnud aastate pikkuse tööga.
Vaatasin eile ETV “Maahommikut” ja pisar tuli silma. Olen viimastel kuudel käinud kümnetes lautades ja näinud, kui raske otsus on farmeritele loomadest lahti ütlemine. See ei ole otsus, mis tuleb niisama, vaid hõlmab paljude jaoks kogu elutööd. Aili Kastehein (Jõgisoo Piim OÜ) andis mulle hiljaaegu intervjuu Tallinna külje all, kus ta hakkas piimalehmi pidama juba 1991. aastal.
Ta ütles, et praegune olukord on Mart Laari valitsusajast, mil hakati kolhoose laiali saatma, palju hullem. Aili Kastehein pani oma lehmad pool aastat tagasi müüki ja palus Tanel Bulitkot, et too neile uue kodu leiaks.
Nii rõõmustaski Kastehein möödunud nädala alguses kui teatas mulle, et tema lehmad läksid siiski Poola asemel Saaremaale.
Raske südamega jättis ta nendega hüvasti, kuid veidigi leevendas ta valu see, et loomad ei läinud tapamajja ja jäid kodumaale.
Mõned lehmad lubas Kastehein oma laste-laste tarvis siiski alles hoida ja ütles, et päris ilma loomadeta ei suuda ta olla. Praegu üritab ta hakata pidama lihaveiste karja.
Kuigi minister on soovitanud piimakarjade pidajatel mõni uus põllumajandusharu endale leida, ütles Kastehein, et kuna laudad on olemas, siis tundub mõttetu neid tühjana hoida. Samal ajal nullist hakata aretama uut kartulisorti või tegelema viljakasvastusega tundub liiga riskantne investeering.
Minul tekib aga nüüd üks lihtne küsimus, millele maaeluminister pole siiani suutnud vastata.
Kui me võtame tänased piimahinnad ja kui palju on vaja investeerida tootmisse (laudad, lehmad, tehnika) ja mis on tootmiskulud (palgad jne.) siis on selge, et ükski vabal turul töötav finantsasutus nagu pank ei ole nõus sellist äri finantseerima.
Täna on farmerid aasta jooksul (kui hinnad on olnud täiesti maadligi) ise omast taskust meie odavad piimatooted kinni maksnud. Kõigile on ju arusaadav, et selline olukord ei saa lõputult kesta.
Teisest küljest on piimatootmine Eestis (arvestades meie kliimat ja oskusi ning meie maa eripära) meie täielik trump.
Tooted on kvaliteetsed ja tegelikult konkurentsivõimelise omahinnaga. Ainus mure on selles, et mujal riik toetab piimatootmist ja seetõttu ei ole meil võimalik praegu sellel turul konkureerida?!
On absurne riigi poolt põllumeestele öelda, et külmutame hetkel piimatootmise ja hakkame hiljem olukorra paranemise puhul taas investeerima ja tootma. Selline asi läheb kõigile maksma kordades rohkem ja reaalses maailmas ei ole ka võimalik leida taolisele tegevuse finantseerimist. Veelkord rõhutan, et meie piimakarjade farmid on aastakümnete pikkuse töö tulemus ja täna likvideeritakse ka moodsaid ning hiljaaegu ehitatud lautasid!!!!
Minu lihtne mõistus ütleb, et võimalus olukorda parandada on olemas. Vastu tuleks võtta lühiajaline kava, näiteks kolm aastat, mille jooksul võiks riik erinevate mehhanismidega seda valdkonda toetada.
Ühistulise piimakombinaadi tegemine on hea mõte, aga samuti võiks uurida, mis võimalused on riigil teha sekkumisoste väljaspool Euroopa Liidu tururegulatsioone.
Selle all pean silmas, et meie piimast võiks toota pulbrit, võid ja juustu, mis on kaubeldav ka Euroopa Liidust väljaspool.
Kui tõesti leitakse, et meil on piima ületootmine, siis oleks üleminekuperiood see, mille jooksul on võimalik vähendada piimatootmist ja see ümber profileerida muudele aladele. Samas on ikkagi mu küsimus, mida poolakad praeguses turusituatsioonis meie lehmadega peale hakkavad? Olen kindel, et neil on ikka mingi pikem plaan.
Mida saab iga inimene hetkel meie piimatootjate heaks teha?
Meie tootjate organisatsioonid võiksid koos jaekaubanduskettidega pakkuda välja sellise piima, kus on selgelt näha, et see n.ö. piimaraha laekub otse tootjatele. See “Ausa Piima” kampaania, mida vahepeal korraldati, on küll tore aga samal ajal võiksid praegu tootjad ikkagi organiseerida seda asja nii, et selline rahasiire oleks kõikidel toodetel. Seda saaksid meie piimatootjad nõuda ja rahvas mõistaks seda samuti.
Juhul kui tootjate ühistud ei suuda Eesti rahvale seda selgeks teha, siis ma ei kujuta küll ette, kuidas nad suudavad kokku leppida ühistulise piimakombinaadi rajamises.
Eduka äri alus ei ole mitte tootmine vaid müümine ! Kui välisturgudele müüki ei ole ette valmistatud siis onsee kasutu trump. Tihid võetakse madalamate kaartidegagi sisse. Enne kui suurtootmine (laenurahadega, mida nüüd tagasi makstes nutt peale tuleb) püsti panna, tuleks ikka katsuda kogu ahel kuni lõpptarbijani kontrolli alla saada. Sama olukord oli ka puidutootmises, siis kui vaid saepalki suudeti üle piiri maha müüa. Seal saadi õppinud ÄRIMEESTE abiga kähku aru, et kohapeal tuleb toore väärindada ja valmistatud lõpptoode siis maha müüa. Ebaefektiivselt, vaid kiirelt riknevat toodet, toorpiima müües, ei ole mõtet riigilt toetusi tahta.