"KEHAKULTUURI" JÄLGEDES: Alar Varrak analüüsib põhjalikult Kalev/Cramo mängijaid! (9)

Sten-Timmu Sokk

Ütlen ausalt, et ma polnud eelmisel suvel päris kindel, kuidas tal minema hakkab. Timmu tegi väga hea hooaja, parema, kui eeldasin.

Tegime mullu suvel Kalevis strateegilise valearvestuse – meil polnud Timmule kedagi abiks. Nagu hooaja teiseks pooleks leidsime Morris Curry näol. Teadsin enne hooaega, milline rahasumma oli klubil tagamängija jaoks. Ütlesin, et selle eest me ei leia mängijat, kes muudaks meid selgelt paremaks. Otsustasime anda võimaluse Brandis Raley-Rossile.

Ent Timmuta kukkus meie mäng kokku ja meil polnud teist mängujuhti võtta. Mõtlesin hooaja eel, et meil on Martin Dorbek, Ross ja Rain Veideman, kes kõik suudavad ka positsiooni „üks“ mängida, üksikutes episoodides see toimiski normaalselt. Üldiselt aga – kui Timmu välja kukkus, oli pingil puhkamas või polnud tal kõige parem päev, läks meil väga raskeks. Timmu mänguminutid venisid hooaja alguses pikkadeks, tekkis väsimus. Oleks ta saanud mängida 20-25 minutit, olnuks kasutegur suurem.

Olin enne tema värbamist veidi kõhkleval seisukohal, sest polnud teda sel tasemel näinud – ta oli mänginud Gruusias, Rumeenias, Venemaa teises liigas. Riia-EM juba tõi mulle kindluse.

Loomulikult andsid otsustamisel tuge varasemate aastate koondisemängud – Timmu on mulle kogu aeg meeldinud. Lihtsalt koondiseasjad on teistsugused. Nüüd EM-finaalturniiril pidasime viis mängu järjest, ta oli pinge all ega murdunud. Valiksarjades mängitakse iga kolme päeva tagant, õhkkond ja pinge on klubidega võrreldes teine. Klubis on sul vallandamishirm, koondises tuled heade sõpradega kokku ja „keemia“ on hoopis teine.

Kokkuvõttes olen temaga väga rahul, kuidas ta ka miljonäride vastu pusis ja suure pinge alla sattudes võitles – mäng oli tema väljakul olles alati kontrolli all. Ta on hea mängujuht – mängu juht!

Timmu kritiseerijaid leidub, kuid ütleme nii, et mina, Martin Müürsepp, Tiit Sokk saame kritiseerijatega võrreldes mängust teistmoodi aru.

Rain Veideman

Mitte küll hiigelsuur, aga jällegi üks samm ka kaitsemängus edasi. Aastat kolm-neli tagasi pidi otsima, keda ta võiks katta, nüüd seda probleemi pole. Võtame kasvõi Gert Dorbeku finaalseerias – Gregor Arbet ja Veidekas tegid väga hea töö. Gerdile lohutuseks võin öelda, et nägime temaga roppu vaeva.

Mitte Gert ei teinud kehva finaalseeriat, vaid meie võtsime teda väga tõsiselt. Kui ta viskab 15 punkti, mängib Tartu alati hästi. Me ei andnud tema pealt abi. Las Kurbas või Žabas paneb mõne viske ära, aga Gerdi pealt me ei aita.

Veidekas on vigastusealdis, iga hooaja peale kokku kipub paar kuud vahele jääma. Näiteks Rossi palkasime ka põhjusel, et ta suudab mängida mitmel positsioonil ja peame ennetama olukordi, kus näiteks kaks tagameest saab vigastada. Nagu kolm aastat tagasi jäime korraga Škele ja Veidekata!

Aga muidu… Olen seda ka ühe oma Rapla kolleegiga rääkinud – vaadake Veideka kehakeelt, milline see oli poolfinaalis Rapla vastu! Mees pakatas enesekindlusest – võttis kergeid viskeid, raskeid. Ta oli võtnud vastu otsuse: me ei kaota Raplale. Nägid ju isegi, millise enesekindlusega ta mängis. Mõni raske vise, mis treenerile tavaolukorras ei meeldi – säärase enesekindluse juures ei pane sa talle kätt ette.

Finaali mitmes mängus sai Veidekas selge ülesande Tanel Soku vastu rünnata nii palju, kui torust tuleb, et teda pinge all hoida, et Tanel ei saaks väljakul olles kordagi puhata. Seeria alguses võttis Taneli väljaku teisel poolel ehk kaitses „väga hästi vastu“ Martin Dorbek, lõpupoole Morris Curry rahuldavalt või isegi hästi. Ja Veidekas täitis Taneli vastu omad ülesanded rünnakul – Tanel Sokk ja Gert Dorbek olid finaalseerias Rocki tagaliinis meie suuremad sihtmärgid.

Veidekas astus peale kaitse ka rünnakul, just enesekindluse osas sammu edasi. Klubi president Ivar Valdmaa soovis hooajalõpubanketil Veidekale suuremat stabiilsust ja olen kindel, et kui vigastused kallale ei tule, ta selle ka saavutab. Kui oled mõnda aega eemal, kaotad rütmi pluss vahepeal harjub võistkond sinuta mängima.

Vahel kritiseeritakse Veidekat liiga palju, kiputakse otsima vigu. Sageli on kriitika asjatu, sest ei juhtu ainult sellel, kes midagi ei tee. Nagu kõigil, on temalgi häid ja halbu päevi. Aga ta on igati positiivne vend – töömees, meeskonnamees ja ründava tagamängija positsioonil selgelt Eesti parim, samuti täiesti arvestatav „number kaks“ ka VTB liigas.

Sten Olmre

Igal aastal tekib üks mängija, kelle ees jääb mul paha tunne: ühel aastal oli Kajupank, siis Kitsing, nüüd Sten. Sten on mängumees. Temas on see „miski“ olemas. Tal on nõkse, mida trennis on raske õpetada.

Ühel hetkel vaatasin, et Martin on „number kahe“ peal võistkonnale kasulikum, kui ta suudab vastaste suuremaid korvikütte rajalt maha võtta. Siis on Veideman, oli Ross. Olmre jäi päris totralt ja ebaõiglaselt sinna hammasrataste vahele. Rääkisin juba hooaja keskel, et meie võistkond tervikuna ei mängi oluliselt kehvemini või paremini, kui mängus oli kas Olmre või Ross. Siis tekkis küsimusi, miks me üldse Rossi hoiame…

Kui jätkan Kalevis, siis soovin kindlasti Olmre jätkamist. Aga oleme temaga rääkinud, et ta peab ise otsustama, mis on talle kasulikum. Need kaks aastat siin pole tal olnud halvad. Näiteks ütles ta, et on Armands Škelelt palju õppinud.

Ta teab seda ja lubas suvel enda kallal tööd teha sitkuse kasvatamisel. Ma ei pea silmas otseselt musklit, ehk plahvatuslikku jõudu. Ta on mängumees, kuulab treenerit, samas ka mõtleb oma peaga. Temas on midagi, mida paljudel pole. Ta võib täiesti saada viimaste visete tegijaks, mängu enda peale võtjaks.

Janar Soo

Mul võttis temast pildi ette saamine veidi aega. Mida rohkem saime koos töötada, seda rohkem hakkasin teda usaldama. Näiteks kui Shawn King oli pingil, proovisin Janarit hoida „number kolme“ positsioonil, sest ta aitas meid lauavõitluses. Siis otsisin tükk aega, millised mängijatüübid talle kaitses paremini sobivad. Ta sai ka VTB liigas täitsa soliidselt hakkama. Ent kui sul on Arbeti-sugune tüüp ees, ei saa sa 30 minutit mängida.

Tal on omad plussid ja paar miinust, mis segavad plusside esiletoomist. Ta teab seda ja siinkohal vajab ta enda tegevuse analüüsimist. Tal on komme jääda katetesse liiga pikalt kinni – seetõttu on väga raske katta häid snaipreid, kes viiakse katete abil viskele. Samas võtab ta üks-ühe vastu mängivaid mehi mõnuga vastu – keha on tugev.

Tubli vend! Kui jätkan järgmisel aastal, tahaksin teda igal juhul meeskonda. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaksin tervest Kalevi eestlaste pundist kellestki loobuma.

Janar on kõva töömees, paras pullivend, igati positiivne kuju meeskonnas. Sisimas ta ilmselt tahtis rohkemat – jah, oleks võinud veidi rohkem mängida saada, aga ta ei saanud ka vähe. Ükskõik, mis edasi juhtub – kui ta näiteks läheks Raplasse tagasi, läheb ta teise Janar Soona, kui ta tuli Kalevisse.

Martin Dorbek

Martinil on sel suvel mullusega võrreldes kindlasti suuremad võimalused jõuda Eesti koondise EM-sarjas osaleva 12 mängija hulka. Lõpliku otsuse teeb muidugi peatreener Tiit Sokk. Martin tegi arenguhüppe, kuid ma hoiduks tema suurest kiitmisest.

Ta on kihvt, tal on oma ego, ta ei lase trennis ka vastasel ära panna, on sitke võitleja. Rääkisin temale ja Timmule, et hoidke teineteist kõik need üheksa kuud surve all ja olete mõlemad vormis. Novembris-detsembris pani Timmu rünnakul nagu kulda, see oli paljuski ka Martini teene.

Martin on hea kaitsemängija, samas oleme avastanud, et teatud tüübid talle ikkagi ei sobi. Mõnda tüüpi mängijaid võtab ta aga… andke ainult ette! Kes teenib 500 000 eurot ja viskab tavaliselt 20 punkti – Martin on heal päeval võimeline ta nelja punkti peale võtma. Näiteks Riias peetud mängus VEFiga võttis ta nende tagaliini liidri Francesco Cruzi täiesti maha. Sama oli hooaja alguses Volgogradi meeskonna 20-punkti-mehega.

Martinil on ka omad miinused. Oleme rääkinud ja kahjuks pole need kergelt muudetavad. Kardan, et ta on noorteklassis olnud liiga passiivne mängija. Ta teab, pool Eestit räägib talle seda, kuid see pole asi, mille ühe sõrmenipsuga paika saaks.

Tänavune hooaeg andis kindlasti tõuke ja ta on võimeline järgmise sammu astuma. Praegu on ta Timmust ja Veidemanist veel sammukese tagapool.

Gregor Arbet

Gregoril on Eesti üks nõmedamaid korvpalluriameteid – ta peab iga päev ajama taga vastaste kõige kõvemaid viskajaid. 30 minutit, vahel 35. Siis on rahval veel häda ka, kui ta ise 20 punkti ei viska. Väga kindel ja usaldusväärne mängija.

See kuidas ta viskajaid võtab ja katetest välja tuleb, on maailmaklass! Räägin liialduseta, olen sel teemal käinud ka loenguid pidamas.

Võistkonna kaptenina ka juba teist aastat järjest supertöö. Ta pole suur latatara. Meil oli hooaja keskel pingeid, mängijad tulid ja läksid, Gregor püüdis duširuumis asjad korras hoida. Ta võtab väljakul mängijaid kokku. Kümme aastat tagasi tal veel polnud neid omadusi, see on tulnud kogemustega.

Silver Jurno

Silveriga oli selge kokkulepe, et tema põhiroll jääb esiliigasse. Ta peab veel väga suure sammu edasi astuma. Võib ju küsida, miks ta ei saanud teatud hetkedel näiteks kolm minutit mängida? See poleks talle väga midagi andnud. Esmalt peab ta oma füüsise järjele saama – kui ütlesin, et Olmrele peab lisanduma sitkust, siis Jurnol on temanigi veel kõva samm teha. Kui trennis asi karmiks läks, võeti palle ära.

Vise on hea, ta on töökas ja teab, et peab endaga vaeva nägema. Elu näitab, kuhu ta jõuab.

Erik Keedus

See, kuidas Frank Elegar ja Keedus mullu kaitses mängisid, oli täiesti teine tase. Kui jätta välja mõned suurklubid, oli meil eelmisel aastal VTB liigas Erikuga suurem võiduprotsent kui Rolands Freimanisega – jätsime paljudes mängudes vastase 60-65 punkti peale. Nad Frankiga olid kiired, aitasid teineteist, „lugesid“ teineteise tegutsemist hästi, sobisid täiuslikult.

Erik on ebastandardne mängija, ta peabki „number nelja“ positsioonil nii rünnakul kui ka kaitses mängima tavapärasega võrreldes teistmoodi. Sel aastal ei leidnud ta Boone’i ja Kingiga samasugust klappi. Ta pidi rohkem mängima traditsioonilist kaitset, mis pole tema pluss ja see karistati ära. Kordan: ta pole paha mängumees, kuid sel hooajal tuli teha muudatusi.

Erik jäi asjaolude kokkulangemisel tagaplaanile, see mõjus enesekindlusele ja kui sa esimesel poolajal sekkud ebalevalt, on meest teisel poolajal raskem mängu panna. Kui jätkan Kalevis, soovin igal juhul ka Eriku jätkamist. Natuke enesekindlust juurde ja tal on suured plussid, mida paljudel pole.

Hooaja keskel pole turul just palju mängijaid. Kas Morris Curry, Mario Delaši ja Shawn Kingi osas sai võimalusi arvestades tehtud hea valik?

Ma isiklikult olen üritanud vältida päris lühikeste mängijate palkamist, nendega tuleb kaitses teistmoodi mängida. Morris Curry näitas vahepeal väga head mängu, individuaalsetes oskustes pole ju küsimust. Ta kippus kaitses puhkama, sellest sai ka räägitud ja viimastel mängudes võttis ta Tanel Sokku juba soliidselt. Kui ta viskele läks, oli suur tõenäosus, et läheb ka kotti.

Shawn King oli lõbus saarepoiss, looduselaps. Tema liigutused võivad välja näha natuke naljakad, aga kui oled efektiivne, siis anna kuuma! Mõnes kohas pigistasin temaga silma kinni, aga mängus tegi alati oma ära. Tal kogu aeg päike paistis ja ilm oli ilus.

Mario Delaš – väga kihvt vend. Tal on kõva korvpalli IQ, on olnud tippklubides ja teab, kuidas mängida. Ta on ideaalne 20 minuti mängija – teeb õigel ajal ära vead, käib lauas. Meeskonnamängijana on võõrleegionäridest olnud läbi aegade parimaid.

Kuidas ta kuulas, tegi taktikaliselt täpselt nagu paluti ja oskas omalt poolt natuke juurde ka panna. Temale ei pea kaks korda rääkima või videost asju üle näitama – selge pilt, teeme nii ja läheb! Looma ja musklit tahaks näha natuke rohkem.

Ta andis siia tulles palgasoovis kõvasti järele, sest Zagrebi Cedevitas oli treener öelnud, et lihtsalt ei arvesta temaga. Agent pakkus, ütlesin: me lihtsalt ei saa teda võtta. Mees tuli väiksema palga peale, sest lihtsalt tahtis mängida.