Blogid
24. juuni 2016, 15:43

Kas meie poliitikud julgevad brittide eeskujul korraldada referendumeid? Ilmselt mitte (181)

Ärkasin täna pisut hiljem kui tavaliselt. Avades oma arvuti ja kirjakasti olin üllatunud, et mu jänkist sõber oli saatnud kirja suurte küsimärkidega. “Mis toimub? Kas UK polegi enam EU osa? Uskumatu!” Niiet enne veel, kui olin uudised avanud, oli mu sõber mind Suurbritannia lahkumisest teavitanud. See on ilmselt üks suuremaid ja tähtsamaid uudiseid, mida ma olen Suurbritanna kohta üldse kuulnud. Ja nagu ma praegu BBC puhul näen, siis on see ka britte vapustanud. Vaatasin eile sotsiaalmeedias oma briti sõprade reaktsioone Euroopa Liidule. Enamus neist oli liidust lahkumise poolt. Räägiti sellest, et Suurbritannia on kaotanud oma identiteedi, London on eikellegi linn ja et Suurbritannia on piisavalt tugev, et üksi hakkama saada. Oluline on veel mainida, et puhastverd britid, olgu nad töölisklass või aristokraat, on ühes asjas üksmeelel: inglased on väga uhked oma rahvuse, riigi ja ajaloo üle ning tunnevad end ikka veel elamas Kuninganna Victoria impeeriumis, kus päike ei loojun

Ka Sveits ja Norra ei kuulu Euroopa Liitu, kuid samas on neil kaubandus -ja muud lepped Euroopa Liiduga.

Teiseks on Euroopa Liidu ühisturu äralangemine. Arvestades seda, et USA on tegemas Euroopa Liiduga vabakaubanduse lepet (toodetele ei tule enam tollibarjääri) siis võib eeldada, et Inglsimaaga tuleb Euroopa Liidul samasugune vabakaubanduse reziim.

Meenutame. Kuidas loodi Euroopa Liit. Algselt oli see 1951. aastal asutatud Euroopa söe ja terase vabakaubanduse ühendus. Tol ajal loodigi mitte föderaalriiki, vaid ühtset tolli ja vabakaubanduse liitu.

Veel üks huvitav detail. Sellega võeti kontrolli alla terase hinnad ja riikide vaheline terase kaubandus tõusis tänu tollide kaotamisele kümme korda.

Söe ja teraseühenduse leping sõlmiti muide kuue Euroopa riigi, Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa vahel ja Suurbritannia ühines nendega hiljem. Seda lepingut ei ole kunagi tühistatud, vaid see kaotas oma kehtivuse 2002. aastal, kuna see oli sõlmitud viiekümneks aastaks. Selleks hetkeks oli leping kaotanud ka oma aktuaalsuse, kuna kõik asjaosalised mõtlesid 2002. aastal Euroopa Liidust kui tulevasest keskse juhtimise ja eelarvega föderaalriigist.

Mulle tundub, et me oleme samasse kohta tagasi jõudnud. On kaks varianti, kas Euroopa Liidust saabki föderaalriik või läheme me tagasi vabakaubanduse ja tolliliidu lepingute juurde.

Siin on ka õppetund Eestile ja teistele Euroopa Liidu riikidele. Tegelikult peab kuulama rohkem rahva seisukohta ja eriti kummaline on kuulata meie võimupoliitikute kriitikat brittide otsuse kohta. Mis õigus on meie poliitikutel kritiseerida võõra rahva otsuseid. Minu meelest võib ikka iga riik ise otsustada, mida nad oma kogutud maksurahaga teevad. Kas toetavad teisi või iseennast.

Britid tahavad ise otsustada ja neile ei meeldi olla käsutäitja rollis. Olen ammu rääkinud siin oma blogides osalusdemokraatia võludest ja et ka Eestis võiks korraldada olulistes otsustes referendumeid, et pärast ei tuleks üllatusena Euroopa Liidust välja astumised jne.

Kui Suurbritannias oleks eelnevalt tulnud rahvahääletusele sisserännet puudutav rahvahääletus või referendum, siis ei oleks täna Euroopa Liidust välja astumine üldse päevakorras.