ÕHTULEHT PARIISIS | Ronaldo langes, aga Portugal keeldus ning pani Prantsusmaa ahastama (13)

Nagu lisaaegade eel ikka, oli ka Stade de France’il selge, et penaltiseeria saab ära hoida ainult midagi fantastilist või kellegi suur prohmakas, sest riske lisaajal ei võeta. EM-finaalis juhtus see esimene. Portugali jalgpallikoondise ründaja Eder, kelle tippjalgpalluriks sobivuses terve tema kodumaa enne tänast väga kahtleval seisukohal oli, tabas 109. minutil suurepärase kauglöögiga.

Portugal pidi seejärel vastu pidama veel 11 minutit ja sellega saadi hakkama. Kaasa aitas ka mõtetes ikka Portugali pallipuute kaasa mänginud Cristiano Ronaldo, kes kehastus kohtumise lõpus abitreeneriks. Vigastus oli kapteni niitnud, aga see ei tähendanud, et ta kapten ei oleks. Oli. Ja nüüd on Ronaldo koos terve Portugaliga Euroopa meister.

Mängu olulisim kõnepunkt kuni Ederi väravani oli just Ronaldo vigastus. Poolfinaal Walesiga oli ju näidanud, kuivõrd võimas relv Ronaldo oma heal päeval suudab olla, aga finaalis pidi Portugal mängima temata, sest kuigi välja vahetati Ronaldo 25. minutil, oli ta pärast 7. minuti kokkupõrget Dimitri Payet’ga jalgpalliliselt halvatud.

Loe ka teise poolaja alguses valminud Ott Järvela artiklit: "Cristiano Ronaldo" – tragöödia kolmes vaatuses

Ronaldo vigastuse püstitatud oleks pole jalgpalliajaloo esimene. Mis oleks saanud, kui Pelet poleks 1966 MMil vigaseks pekstud? Kas Brasiilia oleks neljakordne maailmameister ja Inglismaa poleks üldse mitte midagi?

Mis oleks saanud, kui Lääne-Saksamaa väravavaht Harald Schumacher poleks 1982. aasta MMi poolfinaalis Patrick Battistoni poolsurnuks ramminud või kui kohtunik oleks selle eest vähemalt penalti ja punase kaardi määranud, nagu reeglid ette nägid?

Mis oleks, kui Inglismaa kapten David Beckham poleks pidanud 2006 MMi veerandfinaali vigastuse tõttu pooleli jätma? Need oleksid käivad jalgpalli juurde, aga kõiki nimetatuid ühendab kurb tõik, et mängijatel endil polnud nendega juhtunu osas midagi parata.

Aga erinevalt Pele, Battistoni ja Beckhami oleksitest oli Ronaldo oma õnneliku lõpuga. Tema juhitud meeskond võitis Euroopa meistritiitli. See kõik juhtus nii:

Esimene poolaeg

Finaali mustrit Ronaldo vigastus siiski oluliselt ei muutnud, sest vaevalt tähendanuks Portugali kapteni platsil viibimine ründavamat mängu. Nagu finaalides ikka, ei tihanud kumbki suure võiduga silmitsi olles üleliia riskida ning voolavat ja lahist jalgpalli ei näinud.

Esimene võimalus avanes Portugalile, kui sööduga kaitseliini taha leiti Nani, kes palli rinnaga ilusti maha võttis, aga siis selgelt üle kõmmutas. Prantsusmaal avanes avapoolajal kaks head võimalust, esmalt Antoine Griezmannil ja siis Moussa Sissokol, aga Rui Patricio tegi puurisuul head tööd.

Kiita tuleb Portugali võimet kohaneda Ronaldo vigastusega. Teda asendanud Ricardo Quaresma pole kaugeltki sama võimekas rünnakute ülalhoidja, vaid pigem mängija, kelle paremad omandused väljenduvad, kui ta hoo peal palli saab, aga Portugal tegi väikesed korrektiivid ning hoidis mängu kontrollil all.

See neile sobis, sest eks see oli selge juba enne Mark Clattenburgi avavilet, et viik ei häiri Portugali mitte ühelgi hetkel, sest nemad on selle finaali autsaiderid. Küll aga Prantsusmaad, kellel lasus favoriidikoorem ja vastutus kodumaa ees.

Teine poolaeg

Teisel poolajal pärast Kinsgley Comani sekkumist silmatorkamatult esinenud – kui Ronaldo autilöömine välja arvata – Dimitri Payet’ asemel, hakkas Prantsusmaa rünnakul asju juhtuma, sest Comani kiirus ja osavus tekitasid Portugali kaitsjates ähmi.

Kaks hiilgavat šanssi jäid aga väravaks löömata. 66. minutil lõi Antoine Griezmann seitsmelt meetrilt peaga üle ja 75. minutil tõrjus Patricio hästi Olivier Giroud löögi.

Portugali peatreener Fernando Santos tegi vastukäigu ja tõi platsile ründaja Ederi. Tolle hetkeni – ja üldse sel EMil – mängis Portugal ju puhta ründajata, aga ju arvutas Santos, et vaid kolm päeva tagasi maailmameistri Saksamaa vastu ränga lahingu pidanud Prantsusmaa kaitse peaks hakkama väsima ning neid tasub kollitada.

Eder hankiski pea momentaalselt Samuel Umtitile kollase kaardi ning Portugal sundis Prantsusmaa väravavahi Hugo Lloris’i mängu esimestele tõrjetele – esmalt ähvardas lati all pudeneda Nani tsenderdus ja kohe seejärel lõi Quaresma (pehmelt) kääre. Lloris ei vääratanud.

Prantsusmaa vastas veel. Sissoko lõi kaugelt, aga Patricio tõrjus ning 90+2. minutil sai karistusalas löögile Giroud asemel sekkunud Andre-Pierre Gignac, kes tabas posti. Pall põrkas värava eest läbi ning seisnuks Griezmann paar meetrit väravale lähemal, saanuks ta selle väravasse udjada. Aga ei seisnud ja mäng läks lisaajale.

Ederi aeg

Ning seal oli eeldatult eelis juba Portugalil, sest Prantsusmaa närveeris üha rohkem ning samuti väsis – poolfinaal Saksamaaga pidi ju jalgades olema ja Descahmps polnud teinud põhikoosseisus ainsatki muudatust.

Portugal ohustas kaks korda – esmalt 104. minutil kui Hugo Lloris tõrjus Ederi pealöögi pärast Quaresma head nurgalööki. Siis 108. minutil, kui Raphael Guerreiro karistuslöök tabas latti.

Minu hiljem tegi Eder Portugalist 15. Euroopa jalgpallimeistri ning Prantsusmaa pidi lõpuvile kõlades ahastama. Portugal teab täpselt, mis tunne langenud vastastel on, sest 2004 sai sama saatus osaks neile.