Foto: Erakogu
Blogid
12. juuli 2016, 12:30

Kellele on vaja, et Riigikogu komisjonide protokollid tuleb hävitada? (38)

Paar nädalat tagasi tegin TV3 uudistele loo sellest, kuidas alkoholi ja kütuse aktsiisi tõstmise seaduseelnõu juures olid vigased protokollid ja seletuskirjad. Vigased selles mõttes, et seletuskirja juures ei olnud keegi märganud seda riski, et alkoholi ja kütust hakatakse hoopiski Lätist ostma ja meie riik jääb maksutuludest ilma.

Seletuskirjas oli küll juttu salakaubaveost, puskari tootmisest ja igasugu muust jamast, aga Lätist ei sõnagi. Ausalt öeldes ei suutnud ma oma silmi uskuda, kui Riigikogu seaduseelnõu seletuskirju lugesin. Kuidas on võimalik, et meie põhirisk on jäänud märkamata?

Oleme väikeste rehepappidena käsi suurest rõõmust kokku hõõrunud ja juubeldanud, kuidas soomlased käivad ja ostavad meilt odavat alkoholi. Unustades selle, et Soome riik on meie maksuvõidu juures saanud kahju sadu miljoneid eurosid.

Tallinki eduloo ja uhkete laevade taga on vähemalt osaliselt Soome maksumaksja raha.

Nüüd astus Eesti riik väidetavalt samasse ämbrisse. Kui ma küsisin rahandusministeeriumist (kes kütuse ja alkoholi maksutõusu Riigikogu rahanduskomisjonile esitas) miks pole seletuskirjas Läti riski, siis hakati mulle rääkima erinevaid jutte. Rahandusministeeriumi kõrge ametnik ütles, et ta ise imestas ka, et Läti oli kogemata seletuskirjast välja jäi, kuigi Läti risk oli arutlusel jutuks pidevalt!

Unustasid, siis unustasid. Seaduseelnõu käis kooskõlastamisel Maksuametis jne. ja liikus nüüd rahandusministeeriumist Riigikogu rahanduskomisjoni, kus istusid sellised mehed nagu Priit Sibul (IRL), Martin Helme (EKRE) jne.

Muide Priit Sibul on ise Valgast ehk Läti piiri äärest pärit. Kas ka tema ei näinud kütuse ja alkoholi hinnatõusu puhul riski oma kodulinnal?

Ka rahanduskomisjoni liikmed ütlevad, et Läti oli jutuks aga millegipärast läks seaduseelnõu ja selle juurde kuuluv seletuskiri ikkagi nende juurest Riigikogu suurde saali ilma, et Lätit oleks sõnagagi mainitud.

Riigikogu võttis seaduse vastu ja kui võtame nüüd juba seaduse seletuskirja ette pole Lätist jällegi sõnagi juttu.

Miks ma sellest kirjutan? Riigikogu protokollid ja seletuskirjad peaksid siiski olema minu meelest ülikorrektsed, avalikud ja kajastama tegelikke arutelusid. Martin Helme aga väidab, et need seletuskirjad ja koosolekute protokollid on erakonna reklaamtekstid ja ei vasta tegelikule arutelule. Näiteks oli Helme pidevalt toonud näiteks Läti riski, kuid seda kirja kuskile ei pandud.

Tundub, et teema on siiski tänaseni päevakorras ja võtab minu jaoks üha kummalisemaid käike. Nimelt soovib koalitsioon, et Riigikogu komisjonide istungite salvestised ei oleks avalikud ja need kustutatakse üleüldse.

Mis ajast hakatakse dokumente ja ajalugu hävitama? Need on ju kõige paremad materjalid tulevastele uurijatele (ka kriminaaluurijatele), kes ja mis motiividel ühte või teist seaduseelnõud kaitseb või vastupidi.

Sellised avaldused panevad küll mõtlema, kas elame ikka üdini demokraatlikus riigis. Isegi Nõukogude Liidus ei hävitatud mitte kunagi näiteks parteikoosolekute protokolle. Ja kui tegu ongi tundliku või riigi julgeolekut puudutava infoga, siis kuulutatakse need asjad salajaseks, kuid teatud inimestel on neile siiski juurdepääs.

Siin ei saa olla ka küsimust selle kohta, et meil pole salvestusteks ruumi vms. Teatavasti salvestatakse tänapäeval näpuotsasuurusele mälupulgale kogu Riigikogu aasta töö.

Mind hämmastab, et teatud inimestel on julgust sellise avaldusega välja tulla ja keegi ei tee sellest isegi suurt numbrit. Tegelikult ju soovitakse hävitada jälgi.

See minu alkoholi ja kütuse seaduseelnõu näide sobib siia juttu ideaalselt, sest keegi ei taha tunnistada, kes Läti riski ära unustas ja miks seda tarvis oli, et seadus ikkagi läbi suruda. Sama seaduse alusel tõstetakse muide järgmisel aastal uuesti aktsiise.

Maksuamet näitab näpuga rahandusministeeriumi suunas ja Riigikogu peale, Riigikogulased otsivad aga süüd rahandusministeeriumi ametnikel. Minul kui ajakirjanikul polegi võimalik ametlikku adekvaatset vastust saada või välja uurida, kes Läti täpselt risianalüüsist välja jättis.

Vaatasin avaliku teenistuse seadusest järgi, et ametniku süüna loetakse muide ka hooletust, rasket hooletust ja tahtlust. Ma ei ole kahjuks kuulnud, et ühtegi ametnikku oleks selle vildaka seaduseelnõu teksti pärast karistatud.

Hooletuse eest ametniku vastutus piirneb kuue kuu palgaga. Mida ma pean nüüd tegema, et see amtenik aga üles leida?

Ühtegi nime mulle kahjuks ei avalikustata, kuigi minu meelest oleks õige kui Riigikogu hakkab ise asja uurima ja süüdlasi otsima. See ei ole ju küsimus ühe ametniku näpuveast, vaid seadusest mis on riigile maksma läinud kümneid miljoneid.

Muidu on küll Riigikogulastel aega ja huvi uurida mõrvasid, altkäemaksu andmisi jne. Ühesõnaga kõike, mis neile meedias tähelepanu toob ja mis näitab neid rahvale heas valguses ja toob neile uue Riigikogu mandaadi.

Opositsiooni poliitikud näitavad koalitsioonile näpuga, aga samas oleks just neil ju võimalik nõuda välja nimed, kes selle ‘näpuvea’ taga olid. Opositsioon oleks saanud teha seaduseelnõud menetledes suure skandaali, et selline viga on sisse läinud. Opositsioon väidab ju pidevalt, et nemad toovadki koalitsiooni puudusi välja, aga samas lastakse läbi ka nende poolt selline viga ja kehitatakse õlgu.

Jääbki üle vaid mõelda, et ju on nende kõigi meelest okei, kui meie Riigikogu seaduseelnõu seletuskirjad on vigased ja ajalugu moonutavad. Hiljem kohtutes viidatakse, et seadusandja tegelik mõte on kirjas just seletuskirjas…aga seda ei saa ju enam nimetada seadusandja tegelikuks tahteks, kui teda ei ole kõikidest asjaoludest informeeritud.