TÄISMAHUS! "Ronaldost õhkub enesekindlust, mitte ülbust." Õhtulehe jalgpalliajakirja kaanelugu Cristiano Ronaldost! (1)

Portugali jalgpallikoondise kapten Cristiano Ronaldo on võrratu sportlane. Publikut polariseeriv, aga vastuvaidlematult võrratu. Algav EM-finaalturniir on Portugali rahvuskangelase viimane suur võimalus juhtida kodumaa vägeva võiduni. Ülesanne on neetult raske, aga Ronaldo karjäär ületatud takistustest koosnebki.

Kaks nädalat enne EMi algust võitis Ronaldo kolmandat korda Meistrite liiga, kui realiseeris finaali penaltiseerias otsustava löögi. "Seitsmendat aastat järjest lõin hooajal üle 50 värava. Olen uhke, aga nõuan endalt alati enamat," teatas portugallane pärast triumfi.

Just selle moto – mitte kunagi rahulduda saavutatuga ja nõuda endalt alati enamat – järgi talitades on Madeira saarel sirgunud Ronaldost saanud jalgpallimaailma absoluutne tipp. Sõltuvalt isiklikust maitsest portugallast kas imetletakse või taunitakse, aga tema fenomenaalset sportlikku võimekust pole võimalik kahtluse alla seada. Nii juba 12 aastat.

2004 toimus EM-finaalturniir Portugalis ja 19aastane Ronaldo oli äsja püünele tõusnud noormees, kel ei lasunud veel kohustust kodumaa vutivedurit vedada. Selle töö tarbeks olid Portugali meeskonnal võtta Kuldse Põlvkonna staarid Luis Figo, Rui Jorge, Rui Costa, Fernando Couto jt.

Esimese Manchester Unitedi hooaja lõpetanud Ronaldo alustas turniiri suisa vahetusmehena, aga kui Portugal seisis alagrupiturniiri viimase vooru eel silmitsi sundvõiduga – vastas suur naaber Hispaania –, istutas peatreener Luiz Felipe Scolari märksa kogenuma Simao Sabrosa pingile ja saatis Ronaldo platsile. Vajalik 1:0 võit saadi ja kui tervis korras, pole Ronaldo pärast seda Portugali algrivistusest puudunud.

Turniir kulges Ronaldo jaoks lubavalt – veerandfinaali penaltiseerias Inglismaa vastu ta tabas ja poolfinaalis sahistas ka Hollandile. Kodupubliku ees peetud finaal Kreekale aga kaotati 0:1 ja Hellase poegade pidu saatsid Ronaldo pisarad.

Nii lähedale pole Ronaldo juhitud Portugal seejärel enam tiitlile küündinud – 2006 MMil ja 2012 EMil kaotati pool-, 2008 EMil veerandfinaalis. Aga üha vägevamaks jalgpalluriks kasvanud ja aiva inimvõimete piiride nihutamisega silma paistva Ronaldo olemasolu hoiab lootust elus. Äkki pole Kuldset Põlvkonda vajagi ja piisab ühest supermehest.

Kihlveokontorid praegu Portugali eriti ei usu – nende tiitlišanssi peetakse väiksemaks nii Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Inglismaa, Belgia kui ka Itaalia omast. Hinnang on adekvaatne, sest kõigi nimetatute EM-tiitel ongi Portugali triumfist loogilisem.

5 põhjust, miks just nüüd ja praegu

Aga oma võimalus on ka Portugalil. Ning küllap tajub Ronaldo targa mängijana, et nii head šanssi temal enam ei avane, sest:

1) MM 2018 ei ole Portugali jaoks jõukohane võistlus, kuna EMist kõvasti tihedamas konkurentsis esikohale pretendeerimiseks vajab väike riik silmatorkavalt head mängijate valikut, mida paistmas pole.

2) EM 2020 saabudes on Ronaldo juba 35aastane ja kuigi märgid viitavad, et üliranget režiimi järgiv portugallane mängib ka siis tippjalgpalli, oleks naiivne loota, et tema kasutegur 17 aastat pärast koondisedebüüti on praegusega võrreldav.

3) Portugalil vedas EMil loosiga. Ropult vedas. Austria tegi küll hea valikturniiri, aga on suurturniiril siiski roheline. Island ja Ungari saabuvad Prantsusmaale muinasjutule viimast peatükki kirjutama, mitte kõrgesse mängu sekkuma. Alagrupi võit on serveeritud – vaja vaid suutäis pintslisse pista ja rinnaesist mitte täis pudistada.

4) Peatreener Fernando Santos oskab suurturniire mängida. 2012 EMil juhtis ta Kreeka veerand- ja 2014 MMil 1/8-finaali, mis mõlemad olid üle ootuste head saavutused. Santose Portugali tüüri juurde asumise järel on kaitse pidama saadud ning kui taga null hoida, on pool võitu juba käes, sest igas teises mängus Ronaldo ikka värava ära suskab.

5) Ronaldo on jalgpallur, kes saab õnnestumistest ja kaalukatest hetkedest energiat uuteks väljakutseteks ning Meistrite liiga finaali penaltiseeria võitja otsustanud löök Madridi Atletico võrku tankis ründaja kõrge oktaaniarvuga kütust triiki täis. Hoitagu alt.

Bravuurita pole võimalik Ronaldot ette kujutada ja Meistrite liiga finaali järel teatas ta: "Portugalis tuntakse minu saavutuse üle rõõmu ja uhkust. Olen ainuke portugallane, kes kolm korda Meistrite liiga võitnud. Saavutuse üle ei rõõmusta ainult kadedad inimesed, aga ma ei hooli neist. Eelistan mõelda inimesele, kes mind armastavad. Meistrite liiga võit kuulub neile, mu fännidele Portugalis ja üle maailma."

"Ronaldost õhkub enesekindlust, mitte ülbust."

Ronaldo suust naljalt poliitkorrektset jura ei kostu. Ta ütleb, mida mõtleb. Ning ärritab sellega inimesi, keda mõni tema aspekt häirib. Ronaldo pole pailaps, vaid parajalt nahhaalne tüüp, kes on võitmise nimel valmis kaaluma pakti vanakuradi vanaemaga. Kaasteelise Lionel Messiga on nad absoluutsed vastandid, mis võimendab paradoksaalsel kombel mõlema fenomeni.

Ronaldo fänne on maailmas kümneid miljoneid ja nende sekka kuulub ka kuuendat hooaega Nõmme Kalju jalgpalliklubis mängiv Jorge Rodrigues, kes on lõunaeurooplasele omaselt suure südamega mees – hooliv ja tundlik.

Küsimus Ronaldo vastuolulisusest käivitab 34aastases keskkaitsjas kirgliku ja põhjaliku kaitsekõne kaasmaalasele:

"Portugallane peab tippjalgpallis läbi löömiseks end suuremate riikide mängijatest kaks korda rohkem tõestama. Ronaldo on pärit väga vaesest perest ning on oma praegused hüved ausa tööga kätte võidelnud. Mitte midagi pole tulnud niisama.

Et Madeira saarel elava vaese pere lapsena Lissaboni Sportingi noorteakadeemiasse pääseda, tuli roppu moodi vaeva näha. Rikkad vanemad said oma lapsed noorest peast parimasse keskkonda harjutama saata, aga tänavatel mänginud Ronaldo liikus sammhaaval ning pidi iga astme nimel tohutult võitlema ja topelt tööd rügama," räägib Rodrigues.

"Rio Ferdinand meenutas hiljuti, kuidas Manchester Unitedi staadionivaht pidi Ronaldo koju ajama, et saaks väravad lukku panna. Ta lihvis karistuslööke mitu tundi pärast trenni lõppu.

Ronaldo on maailma parim jalgpallur, ent paljud ei aktsepteeri status quo’d  tema elustiili tõttu. Aga kulla inimesed – kui mees väärib Lamborghinit, siis miks ta peaks sõitma Seatiga? Võib ju rääkida tema juustest ja riietusest, aga Reali endine peatreener Carlo Ancelotti rääkis, millist Ronaldot tema näeb: üliranget ja kerget dieeti järgiv tippsportlane, kes harjutab kaks korda üle normi ja magab palju, et keha toonuses hoida.

Ronaldo võib ükskõik kui palju heategevusega tegeleda – ja seda ei ole vähe! – aga kõigile meeldida pole võimalik. Inimesed ei taha särke seljast võtta – Barcelona fännid lihtsalt ei seedi Ronaldot ja kõik. Aga ega Reali omad paremad ole, sest suhtuvad Lionel Messisse täpselt samamoodi," arutleb Rodrigues.

Kalju keskkaitsja sõnul aetakse tema kuulsa kaasmaalse puhul väline enesekindlus sassi ülbusega. "Meie, portugallased, saame aru, et Ronaldo julged sõnad väljendavad mitte ülbust, vaid tohutut ambitsiooni, mis ongi ta kandnud ülesse panteonile. Kõik portugallased peavad teda maailma parimaks. Ta on meie staar ja oleme tema üle õnnelikud.

Jalgpall on Portugalis sama loomulik nagu söömine või hingamine ning kõiki profijalgpallureid austatakse vaeva eest, mida nad on sinna staatusesse jõudmiseks näinud. Jah, jalgpalluritel on sageli väga ilus tüdruk, kiire auto ja luksuslik maja, aga see on täiesti normaalne. Tema elu ja tema raha – nautigu. Kalli auto omamine ei muuda inimest ega tähenda, et Ronaldo teistest ei hooli."

Portugal – mitte 11 mängijat, vaid 11 miljonit

Nagu näha Rodriguesi kaitsekõnest Ronaldole, hoitakse Portugalis ühte. Kuigi Porto ja Lissaboni vutiklubide rivaliteet on tuline, siis koondise nimel maetakse see suurema tseremooniata maha ja harmoonia jääb rikkumata.

Kaljust väikesele puhkusele lubatud Rodrigues vaatas 29. mail kodulinnas Portos peetud maavõistlust, kus Ronaldo ja Pepeta mänginud Portugal alistas 3:0 Norra ja toob sealt kaks näidet riiklikust kokkuleppest, mille ainus punkt ütleb – jalgpallikoondist toetatakse tingimusi esitamata.

"Igas meeskonnas on inetu pardipoeg – mängija, kes fännide arvates ei peaks sinna kuuluma. Portugali koondises on selleks saanud ründaja Eder, aga peatreener Santos valis ta ikkagi koondisesse. Moto, millega Portugal EMile läheb, ütleb aga: meie jõud ei peitu 11 mängijas, vaid 11 miljonis inimeses.

Ja publik järgis seda! Kui sageli hakatakse inetu pardipoja pallipuudete peale vilistama, siis seekord hoopis hõisati ja toetati teda kaks korda kõvemini. Tulemus: Eder lõi värava!

Või teine näide – teisel poolajal sekkus vahetuses Benfica tänavu meistriks aidanud Renato Sanches. Paar-kolm portolast hakkasid talle vilistama, aga selle peale vallandus jalamaid suur aplaus, mis vile vaigistas. Kui mängib koondis, siis võtavad portugallased klubisärgid seljast," räägib Rodrigues.

Portugalist on sirgunud kolm Ballon d’Or’i (maailma parim jalgpalluri auhind) võitjat – Eusebio (1965), Luis Figo (2000) ja Ronaldo (2008, 2013, 2014). Suurem arv laureaate on ette näidata vaid Saksamaal, Itaalial, Brasiilial, Prantsusmaal ja Inglismaal. Ometi ei kipu Portugal end nendega võrdlema.

"Oleme väike riik. Ronaldo näol on meeskonnal staar, aga pärast Santose asumist peatreeneriks peitub meie meeskonna jõud ühtsuses. Mängus Norraga Ronaldo ja Pepe ei osalenud, aga kontrollisime ja võitsime 3:0. See andis eneseusule korraliku laengu! Kõik arvavad, et Portugal toetub Ronaldole, kes ongi maailma parim ja suurepärane, aga meie relvaks EMil on võrratu keskväli. Oleme finaalturniiriks hästi valmis," sõnab Rodrigues.

* * *

Mingu Portugalil EMil kuidas tahes, saab Cristiano Ronaldo lugu juurde järjekordse huvitava peatüki, sest külmaks ei jäta portugallase jalgpall, olek ja teod mitte kedagi.