EESTI MAAILMAKAARDILE: Purjetaja Karl-Martin Rammo võttis olümpiamängude avatseremoonial oma südameasjaks Eesti teadvustamise.Foto: Reuters / Scanpix
Rio 2016 OM päevik
8. august 2016, 04:00

Merili Luuk | Uue põlvkonna olümpia

Rio de Janeiro suveolümpiamängudel rõhutatakse uudsust. Olümpia peetakse esimest korda Lõuna-Ameerikas, esmakordselt sel sajandil saab publik nautida golfi ja ragbit, esimest korda saatsid avatseremoonial delegatsioonid staadionile transseksuaalsed ratturid, esimest korda on olümpiatuli planeedi säästmiseks väiksem. Ka Eesti tegi midagi ainulaadset, sest nii energiliselt pole keegi maarjamaa lippu kandnud kui Maracana staadionil purjetaja Karl-Martin Rammo.

Rammo uljas lipulehvitamine, kus paaril korral jäi õige natuke puudu, et mees oleks lipuvardaga endal ninaluu murdnud, tekitas kiibitsejates poleemikat – miks on vaja nii ennastunustavalt vehkida, iga hinna eest teistest erineda?

Lihtsalt on! Kiidan teist korda olümpiale jõudnud Rammo mõtet. Saanud teada, et USA sammub meie ees, ei kohkunud ta tagasi ning mõtles plaani, kuidas väikeriik Eesti kuidagigi halli massi tagant välja tuua. Inimesed, kes staadionikatlasse sammuma hakkavaid sportlasi eriti lähedalt nägid, võisid märgata, kuidas kaks vabatahtlikku pidid algul Rammo hoogu pidurdama: USA pikad korvpallikoljatid loivasid veel rahus ning eestlane oleks lipuga neile julmalt sisse sõitnud! Aga muud ei juhtunud, kui trikoloor lehvis vägevalt ning isegi BBC valis meie purjetaja olümpia kahe parima lippuri sekka!

EOK peasekretär Siim Sukles muigas juhtunu kohta tabavalt: see ongi uue põlvkonna tulemine, sest noored julgevad mõelda! Enam ei pea triigitud särgi, kammitud juuste ja lakutud välimusega tikksirgelt kõndima, vaid nüüd on lubatud piiride ületamine. Nii genereeritakse ideid kiiremini ja need tuuakse ka muhedalt lagedale. Ning Rammo, kes igapäevaselt viks ja viisakas, lipulehvitamine oligi kui näide sellisest. Kutsuks lausa purjetaja appi lage värvima või kärbseid püüdma!

Arvatavasti mõtles erinemise peale ka Tonga lipukandja Pita Taufatofua, kes paariks päevaks tänu oma õlitatult kuumale kehale sotsiaalmeedia kuningaks krooniti. Tõsi, vaevalt me selle taekwondo sportlase lihasmassi kohta olümpial veel palju kuuleme, aga kustumatu mälestuse jättis ta naisterahvaste meeltele pikaks ajaks.

Isegi üldiselt üpris stagnatsioonis elav Rahvusvaheline Olümpiakomitee on uuendustega kaasa minemas. Võtame või esimest korda olümpial võistleva pagulaskoondise, kes teenis olümpialipu all Maracanale sammudes 75 000-pealiselt publikult palava aplausitormi, mis võinuks kesta tunde, kui ajakava peale poleks pressinud. Sel hetkel kümneliikmelist delegatsiooni nähes mõtles parasjagu iga staadionil või teleri vahendusel tseremooniale kaasa elanu maailmas üha suuremaid tuure üles võtvale pagulaskriisile. Võib vaid loota, et samal ajahetkel mõni paat uut ja paremat elu otsivate inimestega ümber ei läinud.

Nüüd on mängud igatahes avatud ning noortel ja andekatel sportlastel võimalus näidata oma oskusi sootuks teisel areenil, kui seda on avatseremoonia. Algas uue põlvkonna olümpia. Vaatame tulevikku!