KOMBES: Tõnu Endrekson on pärast poolfinaali pöidla ja Allar Raja rusika püsti tõstnud – esimene ülesanne on täidetud! (Reuters / Scanpix)

Esmaspäeva õhtu Rio de Janeiro sõudekeskuses. Väljas läheb juba hämaraks, kui Eesti neljapaat koosseisus Kaspar Taimsoo, Tõnu Endrekson, Allar Raja ja Andrei Jämsä lõpetab harjutamise. Meeste näod on rahulolevad. "Eile olin päris unine," räägib Raja. "Tegime paar trenni, et keha töös hoida ja täna oleks nagu uuesti sündinud. Hea värske on olla."

Pärast esmaspäeva ennelõunal toimunud vahesõite olid selgunud Eesti võistkonna finaalivastased: Saksamaa, Suurbritannia, Poola, Austraalia ja Ukraina. Täna tuleb armutu medalilahing.

„Seltskond on hirmuäratav, aga siin ei saagi kergeid vastaseid olla,“ räägib treener Matti Killing. „Kõik rivaalid on tiitlitega. Võib-olla inglastel ja meil on väiksemad ja nõrgemad medalid ette näidata. Näiteks Ukraina on maailma parima aja omanik. Austraalia on sel aastal näidanud väga head minekut, siin nad esimesel päeval võib-olla kõige teravamad polnud. Kas see oli laine viga või mingisugune vormilanguse asi – eks finaal näita. Alahinnata ei saa kedagi!“

Seadistus loeb palju

Kuidas poolfinaalist otse medaliheitlusse pääsenud Eesti nelik enne otsustavat etteastet harjutas? „Pühapäeval ei pääsenud üldse vee peale, aga harjutasime natuke ergomeetril ja jõusaalis,“ selgitab Killing. „Ega eelsõit kerge olnud, sellest oli vaja välja tulla. Iga mees pidi täpselt tunnetama, kui hästi ta on taastunud.“

Eile oli neljapaadil rahuliku iseloomuga harjutamiskord. „Õiged treeningud on tegelikult ammu – talvel ja kevadel – seljataga. Siin pead olema värske ja terav. Teisipäeval teeme mõne terava lõigu ka. Mingisugust imet nende paari päeva jooksul enam korda ei saada.“

Millest enne võistlust räägitakse? „Teeme iga kord juba pärast sõitu väikse analüüsi ja arutame ka järgmise päeva tegevused läbi,“ lausub Killing. „Tavaliselt tuleb treener mõne abilisega varem paati ette valmistama. Järgmine kokkusaamine on meil siis, kui mehed saabuvad sõudebaasi. See on meil ka kokku lepitud, mismoodi soojendus käib.“

Killingu sõnul toimub enne võistlustulle minekut nii-öelda väike kruvi peale keeramine. „Siis ütleme viimased põhjapanevad sõnad,“ märgib treener muheldes. „Õnneks on nad enam-vähem ühtemoodi mehed. Vahel on vaja mõnda tagasi hoida. Samas on kõik kogenud sportlased, igaüks saab aru, milleks ta on siia tulnud – mida ta ise ootab ja mida temalt oodatakse.“

Killing jätkab hoogsalt: „Ennustada ma ei soovi, kuid tahame teha niisuguse sõidu, et oleme end tühjaks pigistanud. Vastavalt sellele tuleb ka koht. Verel on kõik mehed. Meil on igasuguseid medaleid, aga olümpiamedal on vaid Tõnul. Seda näljasemad on teised. Sõidetakse end pildituks!“

Samas selgub Killingu jutust, et palju oleneb paadi seadistusest. „Kui on kõva vastutuul, siis tuleb seda kindlasti muuta, ülekanded on teised. Peame oskama ette aimata, milline ilm on. Mõnikord oleme ka alt läinud. Enne võistlust on puhunud kõva vastutuul ja poole tunni jooksul, kui läheme vee peale, muutub ilm äkitselt vaikseks. Siis on selliste ülekannetega raske võistelda. Nii et asi ei ole ainult rammus. Meil on Eestis samasugune paat, aga kodune ei jookse nii hästi. Sellega sõitsime EMil ja teisega MK-sarja. Neil on aimatav vahe.“

Ilm kui pirtsakas preili

Ent Rio de Janeiros on tingimuste etteaimamine keeruline, sest ilmataat käitub pirtsaka preili kombel. „Mis kõige hullem – 10. augustiks lubatakse vastutuult ja sellist tugevust, mida siin pole veel olnudki,“ sõnab Killing. „Kas sõit toimub ikka õigel ajal, seda alles näeme. Kui ilmateade paika peab, puhub tuul 7-8 meetrit ja kohati isegi 12-13 meetrit sekundis. Ei kujuta ette, mismoodi see võistlemine välja näeb.“

Teisipäeva hommikuks on ilmateade taas muutunud, tuult lubatakse 3-4 m/s, ent finaali ajal peaks sadama paduvihma. Lõpuks tunnistab Killing, et koerailm võib tema hoolealustele sobida paremini kui rivaalidele.

„Kindlasti oleks sakslased sellise ilmaga hädas,“ arutleb Killing. „Keerulised tingimused on pigem vesi meie veskile. Kaisa (endine tippsõudja Pajusalu – toim) saatis just e-kirja ja ütles, et vaata, nüüd on nendest kevadistest Horvaatia laagritest kasu. Seal on ka tavaliselt rasked tingimused.“

Kaspar Taimsoo jätkab samal lainel. „Jah, väike tõetera on siin sees, et sellised tingimused võivad meile paremini sobida,“ mõtiskleb ta. „Kui eile hommikul jõusaalis pukirattaga sõitmas käisime, siis rääkisin ühe poolatariga. Ta ütles, et on kuusteist aastat sõudnud, aga ei ole varem nii kehva ilmaga vee peal olnud. Need, kellel on oma kanalid, saavadki kogu aeg siledal veel treenida. Meil on aga iga teine nädal sarnased olud olnud – kas Viljandis, Pärnus või Horvaatias.“

Jaga artiklit

5 kommentaari

O
on  /   00:32, 11. aug 2016
vara hõisata lihtsalt lootusest, kui asi tehtud, siis saab pidu, mitte enne.Jumal juhatab ja nii on.
R
Raudselt  /   10:12, 10. aug 2016
Saame kulla !!!
See on meie ühine võit .

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis