MEIE KANGELASED | Nemad on pärast Eesti taasiseseisvumist võitnud olümpiamedali! (6)

1992, Barcelona

Esimese taasiseseisvmisjärgse olümpiastardi tegid siiski Eesti talisportlased samal, 1992. aastal Albertville’is. Sealt ei õnnestunud medalit võtta. Tegemist oli viimase korraga, kui tali- ja suvemängud peeti samal aastal.

KULD: Erika Salumäe, jalgratta trekisprindis

Erika Salumäe oli kuldmedali võitnud juba neli aastat varem Soulis, veel NSV Liitu esindades. Tollele olümpiale pääsemiseks pidi ta esmalt läbima karmi „koduse“ kadalipu ja tõestama, et on venelannadest selgelt üle. Barcelonaks sai ta viimase aasta ettevalmistuslihvi anda juba rahulikult.

Tosin naissprinterit sõitsid asetuste paika panemiseks esmalt kvalifikatsiooni ning Salumäe sai alles kuuenda aja. Ent seejärel võitis ta kolme ratturi vahelise esimese ringi sõidu ja pääses otse veerandfinaali. Seal tuli vastu vana tuttav venelanna Galina Jenjuhhina ning eestlanna jäi peale sõitudega 2:1.

Poolfinaal prantslanna Felicia Ballangeri vastu tuli koju juba 2:0. Salumäe finaalivastaseks kvalifitseerus mõneti üllatuslikult sakslanna Annett Neumann, kes oli omas duellis 2:1 üle kvalifikatsiooni kiireima ajaga olümpiarekordi püstitanud hollandlannast Ingrid Haringast.

Salumäe kaotas finaali esimese sõidu kolmanda asetusega vastasele. Eestlanna polnud toore jõu mõttes enam sama võimas, kui oma parimatel, maailmarekordeid toonud päevadel, ent seda korvas meeletu kogemustepagas. Ta suutis kahes järgmises sõidus Neumanni taktikaliselt üle mängida ja tuua Eestile pärast 56-aastast vahet taas kuldmedali! Tagatipuks tõmmati sini-must-valge autasustamisel masti valepidi.

PRONKS: Tõnu ja Toomas Tõniste, purjetamise klassis 470

Ka vennad Tõnisted olid oma esimese olümpiamedali võitnud 1988 Soulis – hõbeda. Nüüd Barcelonas ei läinud asjad enam sama libedalt. Esimene sõit tõi 10., teine 11. koha. Seejärel saadud 7., 4. ja 6. koht tõstsid kaksikveljed medalikonkurentsi ehk kuuendaks. Vahed olid sellised, et veel oli kõik võimalik, jäi kaks sõitu.

Kuues sõit tõi aga pettumuse – 37 paadi seas kõigest 28. koht. Purjetamisreeglite kohaselt läks see halvimana mahaarvamisele ning brittide ebaõnne tõttu kerkisid Tõnisted otsustava sõidu eel hoopis viiendaks! Kõik ei olenenud siiski enam endast. Ise tuli hästi sõita ja samal ajal loota, et konkurendid jäävad piisavalt palju tahapoole.

Niimoodi juhtuski. Sõidu võitsid kaugel tagapool olnud sakslased, Tõnisted lõpetasid teisena ja jäid saatust ootama. Vahetult meie meeste ees olnud soomlased pidid jääma vähemalt kuuendaks, kolmandat kohta hoidnud norralased kaheksandaks. Ja nii juhtuski – ühed olidki täpselt kuuendad, teised lõpuks 11ndad!

Regati võitsid hispaanlased Jordi Calafat ja Francisco Sanchez ameeriklaste Morgan Reeseri ja Kevin Burnhami ees. Hõbe jäi Tõnistetest ainult kahe punkti kaugusele, koduvetel seilanud hispaanlaste kuld oli aga väljaspool kahtlust.

2000, Sydney

KULD: Erki Nool, kümnevõistluses

Erki Nool kuulus tol ajal maailma absoluutsesse eliiti, kusjuures tegemist oli kümnevõistluse kõigi aegade kõrgeima üldise tasemega. 1999 oli tšehh Tomaš Dvorak viinud maailmarekordi 8994 punktini, aastal 2001 kogus tema kaasmaalane Roman Šebrle esimese inimesena üle 9000 silma. Ning 2001 viis ka Nool oma seni kehtiva Eesti rekordi pealepoole 8800 punkti piiri. Ning võimsaid tegijaid oli teisigi.

Sydney esimesel päeval tegi Nool seeria 10,68 – 7.76 – 15.11 – 2.00 – 46,71 ning hoidis ameeriklase Chris Huffinsi ja britt Dean Macey järel kolmandat kohta. Teine päev algas 14,48ga tõkkesprindis, mis langetas Noole viiendaks. Ning siis tuli kuulus kettaheide, kus kahe nulli järel virvendas õhus kõvasti ka kolmas, kuid ometi mõõdeti katse ära ja loeti lõpuks ka määrustepäraseks – 43.66.

Teivashüppe 5.00 oli etem kui kõigil lähikonkurentidel, kuid Nool oli võimeline ka enamaks. Ta tõusis sellega teisele kohale, kuid Huffins oli ikkagi rohkem kui 150 punkti kaugusel ees. Too oli küll tuntud üsna lahja jooksumehena, nii et eelviimane ala, odavise pidi väga palju paika panema. Nool 65.82, jänki 56.62 – ja 139 punkti sai tagasi tehtud!

Enne 1500 m jooksu edestas Nool Šebrlet 40 punktiga ning põhiline oli püsida tšehhi tempos. Hea jooksumees Macey oli odaviske järel eestlasest õnneks rohkem kui saja punktiga maas. Kõik läkski Noole soovide kohaselt. Huffins liikus temast ja Šebrlest kümmekond sekundit aeglasemalt ja langes tšehhi järel hoopis pronksile. Nool lõpetas põhimõtteliselt koos Šebrlega ja triumfeeris olümpiavõitjana.

Punktid: Nool 8641, Šebrle 8606, Huffins 8595, Macey 8567.

PRONKS: Aleksei Budõlin, judo kehakaalus kuni 81 kg

Aleksei Budõlin tõusis maailmaeliiti 1999. aasta EMil võidetud hõbedaga, tõsi, kaal kergemate meeste seas. Olümpiahooaja eel kaalu vahetamine oli risk, kuid see õigustas end. Sydneys alustas Budõlin kahe võiduga, kui vastu astus korealane In-chul Cho. Kaalu ühelt liidrilt tuli vastu võtta kaotus, kuid jätkata sai lohutusringis. Ning siin vastastel enam armu polnud – järgemööda langesid sakslane, iraanlane ja prantslane ning meeldiv tulemus oli käes – pronks! Cho pidi kullaheitluses tunnistama jaapanlase Makoto Takimoto paremust, koos Budõliniga astus pjedestaali kolmandale astmele portugallane Nuno Delgado.

PRONKS: Indrek Pertelson, judo kehakaalus üle 100 kg

Budõlinist kogenum, juba kaheksa aastat varem Barcelona olümpial kaasa löönud Indrek Pertelson oli enne Sydneyt noppinud neli medalit EMidelt ning jõudnud aasta varem MMil finaali. Temale loodeti ja kaasmaalased ei pidanud pettuma. Kolm võitu tõid koha plussringi poolfinaalis, kus astus vastu nende aastate valitseja, prantslane David Douillet. Midagi polnud parata, võimu vastu ei saanud. Pronksimatšis allutas eesti vägilane valgevenelase Ruslan Šarapovi. Douillet murdis kullamatšis ka jaapanlase Shinichi Shinohara, Pertelsoni kõrval võitis teise pronksi Venemaa esindaja Tamerlan Tmenov.

2002, Salt Lake City

KULD: Andrus Veerpalu, suusatamise 15 km klassikasõidus

PRONKS: Jaak Mae, suusatamise 15 km klassikasõidus

Andrus Veerpalu oli võitnud esimese MM-medali 1999 Ramsaus ning kaks aastat hiljem krooniti ta 30 kilomeetris maailmameistriks. Tippvõistlusteks end tippvormi ajanud klassikaspets tõusis Salt Lake Citys just selles sõiduviisis suursoosikuks.

Ning sõit õigustas ootusi, lisaks kerkis suurde mängu ka Jaak Mae! Kohe esimeses vaheajapunktis olid eestlased kolmas-neljas. Umbes poolel maal Veerpalu juhtis, norralane Frode Estil jäi maha 8 sekundiga. Mae oli kuues, kuid pronksikandidaatide vahed olid väikesed. Edasine oligi üksainus Veerpalu soolo (37.07,4), Estil (37.43,4) teenis teise ning raevuka lõpu teinud Mae (37.50,8) kindla kolmanda koha. Teine norralane Anders Aukland jäi lõpuks medalikohast peaaegu paarikümne sekundi kaugusele.

HÕBE: Andrus Veerpalu, suusatamise 50 km klassikasõidus

Üks distants juba võidetud, oli suur pinge Veerpalu õlgadelt maas ning ta võis rahulikult valmistuda ka suusamaratoniks. Distantsi esimesel poolel haaras ohjad venelane Mihhail Ivanov, Veerpalu liikus Austriat esindanud teise venelase Mihhail Botvinovi järel kolmandana. Maratoni teisel poolel tõusis eesti mees kindlalt teiseks ja vähendas jõudsalt ka vahepeal rohkem kui minuti suuruseks paisunud vahet Ivanoviga. Päris haamrit venelane siiski ei saanud ja noppis 24-sekundilise eduga olümpiakulla. Norralasest pronksimees Odd-Björn Hjelmeset jäi Veerpalust ligi kahe minuti kaugusele.

2004, Ateena

HÕBE: Jüri Jaanson, sõudmise ühepaadil

1965. aastal sündinud Jüri Jaanson oli oma olümpiadebüüdi teinud 1988 Soulis. 1990 tuli ta maailmameistriks, kuid pärast seda algasid raskemad aastad. Atlatna olümpial 1996 jäi Jaanson C-finaali ja lõpetas seal viimasena. Vanust oli juba üle 30 ja vähe oli neid, kes meest maha ei kandnud. Põhiline, et tema ise ei teinud seda.

Enda uuesti leidmise otsingud olid vaevalised, kuid tunneli lõpust paistis valgust. Sydney olümpia tõi koha A-finaalis, mis sest, et seal lõpetas ta kuuendana. Ateenaks on mees nõnda kõva, et lööb 38sena kaasa medalikonkurentsis. Eelsõidu võit annab koha otse poolfinaalis, ning seal sõidab vanameister välja päeva parima aja! Kullapretendent!

Otsustavas sõidus arvab norralane Olaf Tufte siiski teisiti ja viib kulla viikingitemaale. Jaanson lõpetab temast 2 ning bulgaarlasest pronksimees Ivo Janakiev 3,5 sekundit hiljem.

PRONKS: Indrek Pertelson, judo kehakaalus üle 100 kg

Eesti tipud püsivad terve olümpiatsükli jätkuvalt maailma paremikus, kuid Aleksei Budõlinil enam pole pjedestaalile asja. Küll võidab Indrek Pertelson nagu Sydneyski kõik matšid peale ühe. Ta alustab kahe võiduga, kuid siis jääb ette osseet Tamerlan Tmenov. Miinusring toob aga järjest edu, pronksimatšis langeb ippon’iga itaallane Paolo Bianchessi.

PRONKS: Aleksander Tammert, kettaheites

Kettaheites lööb Aleksander Tammerti kõrval kaasa ka noor ja vihane Gerd Kanter. Lõppvõistlusele jõuab neist ainult kogenum, sest Tammert alistab kohe esimesel katsel heidetud kauni 65.70ga kvalifikatsiooninormi.

Lõppvõistlust alustab ta suisa saatanlike numbritega – 66.66! Ent leedulane Virgilijus Alekna vastab olümpiarekordiga 69.89 ning teises voorus põrutab ungarlane Robert Fazekas koguni 70.93. Neljandas voorus möödub Tammertist teinegi madjar Zoltan Kövago (67.04), eestlase edasised paremad katsed maanduvad 64 meetri kandis.

Ta lahkub staadionilt neljanda koha mehena, kuid Fazekas jääb dopingukontrollis jänni. Avastatakse, et ta on enda sisse peitnud kotikese puhta uriiniga, mida püüab purki lasta, aga jääb vahele. Õnneks toimub autasustamine alles järgmise päeva õhtul ning Tammert saab juba õige mehena tõusta pjedestaalile!

2006, Torino

KULD: Kristina Šmigun, suusatamise 10 km klassikasõidus

KULD: Kristina Šmigun, suusatamise 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus

See oli Kristina Šmiguni olümpia. Juba 1994 Lillehammeris olümpiadebüüdi teinud ning aastaid maailma tipus püsinud suusataja on oma parimas eas ja vormis. Ta realiseerib selle esmalt suusavahetusega sõidus, mille lõpusirgele jõuab koos tšehhitari Katerina Neumannovaga. Eestlanna uiskleb võimsamalt ja alistab konkurendi 1,9 sekundiga. Pronks kuulub veerand minutit tagapool venelannale Jevgenia Medvedjeva-Arbuzovale.

Neli päeva hiljem stardib Šmigun heas vormis soosikuna 10 km klassikadistantsile. Võitjas kahtlust ei teki, eestlanna alistab norralannade armaada, jättes Marit Björgeni 21 sekundi kaugusele. Too edestab Hilde Pederseni omakorda poolteise sekundiga.

KULD: Andrus Veerpalu, suusatamise 15 km klassikasõidus

Eestlaste pidu täiendab kõigest päev hiljem Andrus Veerpalu, korrates Salt Lake City 15 km klassikadistantsi võitu. Vaid konkurendid on nüüd teised, kuid ülekaal endiselt kindel. Tšehh Lukaš Bauer jääb maha 14, sakslane Tobias Angerer 19 sekundiga. Jaak Mae peab sel korral leppima 5. kohaga.

2008, Peking

KULD: Gerd Kanter, kettaheites

Kui Ateenas võitis kettaheitemedali Aleksander Tammert, siis nelja aastaga oli suursoosikuks kerkinud Gerd Kanter. 2005. aastast alates tiitlivõistluste medaleid noppinud mehes oli jõudu ja küpsust. Pekingis toob kvalifikatsioon kerget närvikõdi, sest avavooru 59-meetrise tulemuse järel täitub norm teisel katsel kellassepatööna (16 sentimeetriga). Lõppvõistlusele pääseb ka Tammert, napilt jääb välja Märt Israel.

Lõppvõistlust alustab Kanter 63-meetrise kettakaarega ning teise katse 66.38 tähendab finaalikohta. Poolakas Piotr Malachowski juhib kahe vooru järel 67.82ga. Kolmandas kõmmutab sakslane Robert Harting 67.09 ja neljandas leedu vanameister Virgilijus Alekna 67.79. Medalikohalt ära lükatud eestlane vastab sellele tulemusega 68.82! Kõik ongi klaar, esinelik ei suuda kahes viimases voorus tulemusi parandada ning Kanter võtab Malachowski ees kulla täpselt meetrise edumaaga.

HÕBE: Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson, sõudmise kahepaadil

Ateena olümpia medal ei tähendanud Jüri Jaansoni luigelaulu. Ta astus vahepeal viiendasse kümnesse, jätkas sportimist ja püüab Pekingis sinilindu kahepaadil koos endast 14 aastat noorema Tõnu Endreksoniga.

Protokolli on kantud 15 paatkonda, kuid hiinlased jäävad eemale ja medaleid asub jahtima 14 duot. Eelsõidus on ülesanne tulla viie paatkonna seas kolmandaks. Kiirelt saab selgeks, et Jaanson ja Endrekson ning britid ja horvaadid lähevad oma teed ning Venemaa ja Iraagi paatkonnad siirduvad lohutussõitu.

Poolfinaalis on asi juba tõsine: tuleb samuti tulla kolme esimese hulka, ja kui nüüd seda enam ei suuda, oled medalimängust väljas. Siingi saab aga hakkama suurema närvipingeta, sest taas eraldub teistest täpselt kolm paatkonda ning järjestus on Prantsusmaa, Eesti, Suurbritannia.

Finaal! Võitlus on kõva, kaasalööjatest on üks nimi kõvem kui teine. Ajaga 6.27,77 jõuavad esimesena lõpujooneni austraallased David Crawshay ja Scott Brennan. Hõbedaheitlus on äärmiselt tasavägine, eesti mehed Jaanson ja Endrekson (6.29,05) edestavad britte Matthew Wellsi ja Stephen Rowbothamit lõpuks viie sajandikuga! Rohkem kui poolteist sekundit hiljem jõuavad pärale uusmeremaalased eesotsas Sydney olümpia ühepaadikulla Rob Waddelliga. Eestlasi poolfinaalis edestanud prantslased peavad leppima viienda kohaga.

2010, Vancouver

HÕBE: Kristina Šmigun-Vähi, suusatamise 10 km vabatehnikasõidus

Kristina Šmigun-Vähi naasis pärast tütre Victoria-Krisi sündi suurde sporti ning suutis end taas maailma tippu suusatada. Selget kindlustunnet, et tuleb medal, enne Vancouverit polnud, kuid eestlanna suutis lühikesel vabatehnikadistantsil end täielikult realiseerida.

Ettepoole jäi ainult rootslanna Charlotte Kalla, kellele Šmigun-Vähi kaotas 6,6 sekundiga. Küll aga edestas ta igirivaali Marit Björgenit omakorda 9,3 sekundiga. Sellega tõusis Šmigun-Vähi Andrus Veerpalu kõrvale Eesti kõigi aegade edukaimaks olümplaseks – mõlemal on kaks kulda ja üks hõbemedal. Tõsi, ROK uurib Šmiguni 2006. aasta Torino OMi kordusproove ning ametlikku ja lõplikku teadet nende negatiivsuse või positiivsuse kohta pole mitme aasta vältel antud.

2012, London

HÕBE: Heiki Nabi, kreeka-rooma maadluse kehakaalus kuni 120 kg

Vägevate maadlustraditsioonidega Eestist sirgus pärast taasiseseisvumist piisavalt olümpiamängudele jõudnud rammumehi, kuid neist parimana sai Valeri Nikitin Sydneys neljanda koha. 1936 Berliinis oli Kristjan Palusalu kroonitud kahekordseks olümpiavõitjaks ning 76 aastat kestnud sini-must-valge medaliootuse lõpetab Heiki Nabi, kes juba 2006 oli üllatanud MM-tiitliga. Vahepeal, 1952 Helsingis oli juba NSV Liidu lipu all olümpiavõitjaks kroonitud Johannes Kotkas.

Londonis säästab loos Nabi eelringist ja viib ta otse 16 hulka. Esmalt vandub hiiu vägilasele alla Valgevene esindaja Ioseb Tšugošvili, seejärel poolakas Lukasz Banak ja poolfinaalis ka vana tuttav, rootslane Johan Euren. Niimoodi, juba kolme matšiga on vähemalt hõbe käes ja olümpiamedal olemas!

Finaalis astub vastu füüsiliselt väga võimas kuubalane Mijain Lopez ning eestlane ei suudagi kummalgi maadlusajal punkti teenida. Aga ka hõbe on hea saavutus, Londoni olümpial maarjamaalaste parim!

PRONKS: Gerd Kanter, kettaheites

Kahe olümpia vahel ei võida Gerd Kanter ainsatki tiitlivõistlust, kuid kahvatumat karva medaleid toob ikka koju. Mõlemad MM-tiitlid nopib sakslane Robert Harting, jätkuvalt on tipus ka poolakas Piotr Malachowski. Aga Kanter on Londoniks valmis.

Kvalifikatsioon tuletab meelde varasemaid aegu, kui pärast kaht katset pole 60 meetritki käes ja pöidlahoidjate närvid on lõhkemiseni pingul. Ent kolmas üritus on meistri vääriline – 66.39.

Lõppvõistlus algab vägeva paugutamisega: pärast avakatset hoiab 40aastane leedulane Virgilijus Alekna 67.38ga alles kolmandat kohta! Iraanlane Ehsan Haddadi ehmatab kõiki 68.18ga, Harting vastab 67.79ga. Kanter paneb korraliku märgi maha (65.07), mis tähendab kindlasti kohta finaalis, kaheksa parema seas ehk veel viit võimalust üritada.

Teisel katsel Kanter parandab veidi (65.79), kuid medalimängus pole nende tulemustega midagi teha. Malachowski liigub 66.92ga neljandaks. Metsik paugutamine jätkub: kolmanda ja neljanda katse peale teevad kuus meest kokku üheksa katset, kus ketas lendab vähemalt 65.85! Aga paremusjärjestus ei muutu, sest ainult Malachowski kohendab veidi oma parimat (67.19), kuid Alekna jääb veel 19 cm kaugusele. Haddadi juhib, Kanter on viies.

Ning siis tuleb viies katse, mis paneb medalid paika. Harting 68.27, Kanter 68.03! Viimases voorus kõmmutavad mõlemad 67 meetri kanti, Haddadi ei suuda enam midagi ja tagaajajad kah mitte. Esimest ja kolmandat kohta lahutab 24 sentimeetrit! Kuid see on sport ja Kanter peab rahul olema, sest heitis tähtsaimal võistlusel oma hooaja margi.

2016, Rio de Janeiro

PRONKS: Kaspar Taimsoo, Tõnu Endrekson, Allar Raja, Andrei Jämsä, sõudmise paarisaerulises neljapaadis

Eestlased võidavad oma eelsõidu, mis sisuliselt on poolfinaal, ja pääsevad otse finaali. Eesti edestab Ukrainat rohkem kui ühe ja Saksamaad peaaegu kahe sekundiga. Teisest sõidust liiguvad medalilahingusse päeva parima aja saav Austraalia ja Poola. Kaks ülejäänud finalisti selguvad paar päeva hiljem vahesõidus, eesmärgini jõuavad Saksamaa ja Suurbritannia.

Finaalis spurdivad kohe alguses ette sakslased, kes ei kukugi ära ja peavad lõpuni vastu (6.06,81). Ülejäänud seltskond alustab tasavägiselt, kuid teisel kilomeetril pudenevad paadid laiali - hõbe Austraaliale (6.07,96), pronks Eestile (6.10,65)! Järgnevad Poola (6.12,09), Suurbritannia (6.13,08) ja Ukraina (6.16,30).