ÕL RIOS | "Kui jäänuksime olümpial neljandaks, saanuksime kodus hea keretäie tappa!" (1)

Kolmapäeva õhtul läks meie sõudenelik magama õndsas teadmises, et neljapäevane finaalsõit jääb ära – ilmaennustus lubas Lagoa järvele tuult koguni kaheksa meetrit sekundis, mis tähendanuks, et teist päeva järjest oleks võistlused edasi lükatud.

„Vahepeal olin kolm ööd magamata ning enesetunne oli kuidagi uimane ja ebakonkreetne. Kapsas oli olla. Täna magasime teadmises, et sõitu niikuinii ei tule,“ rääkis juba kell üheksa koikusse vajunud Raja, et hommikuks oli võistluspinge kenasti maha laetud.

Värskelt ja puhanuna tulid meie mehed sõudekanalile, kus neid ootas kaunis päikesepaiste, aga ebameeldiv vastutuul. „Täna polnud päris meie ilm – tugevam küljelaine oleks meid rohkem vast soosinud,“ selgitas Endrekson.

„Tegelikult meie jaoks üldse kõige raskem ilm: sile vesi ja vastutuul, mis tähendab väga füüsilist sõitu,“ täpsustas Raja. „Kartsime, et selle taha asi võibki jääda. Aga tõestasime, et suudame sõita ka ilmaga, mis ei ole ainult tehniliselt, vaid ka füüsiliselt raske.“

Võtsid maksimumi

Sõidu algul panid kohe võimsa käigu sisse esimesel veel sõitnud sakslased ning vaikselt libises meie meestel eest ka Austraalia paatkond. „200 meetrit enne lõppu oli aru saada, et kui nad just „konna“ ei tee ega aeru vette kinni tõmba, siis pole enam midagi teha ja tuleb oma positsiooni hoida,“ rääkis Endrekson. Lõpuks kaitsesid eestlased oma kohta edukalt nii brittide kui ka poolakate rünnakute eest ja finišijoon ületati kolmandana.

„Millegipärast arvasin, et oleme neljandad, aga paar meetrit enne lõppu sain aru, et ikka pronksil,“ lisas Endrekson.

Taimsoo: „Võtsime sõidust maksimumi, lõpus olid selged vahed sees. Nüüd võib selle loo ära rääkida. Eile ütles Matti (treener Killing – toim) kuldsed sõnad: ärge tekitage olukorda, et mu naine peab minema pesapallikurikat ostma! Eks see tähenda, et kui oleksime neljandaks jäänud, siis saanuks kodus korraliku keretäie tappa.“

Just Taimsoo oli esimene, kes paatkonnast käed juubelduseks õhku tõstis. Järgnesid Jämsä ja Endrekson. Raja ei jaksanud enam sedagi – paadist välja ronimiseks vajas ta kaaslaste tuge.

„Esimese 1700 meetriga andsin endast kõik ära. Edasi juhtus see, mis saab toimuda vaid olümpiamängudel. Ma ei tea, mille arvelt see ekstra tuli ja seda ei saa ka treenida, aga ta tuli!“ rääkis Raja, kes oli samal ajal, kui kolleegid ajakirjanikele esimesi muljeid jagasid, arstide hoole all.

Pildituks, aga medalile! „Ütlesin ka Kasparile, et selline tunne oli, nagu hästi vana inimene, kes käib kepiga ja väga vaevaliselt oma elu viimast 100 meetrit ülesmäge ja see võtab aega umbes tunni. Sinna kohta endas ei saagi muudmoodi minna kui olümpiamängude finaalis. Tahad justkui pea endalt otsast lõigata, et keha saaks kuhugi taastuma ja ise saaksid rõõmu tunda.

Aga kui jõudis kohale, et ikkagi olümpiamedal, siis tuli pisar silma. Arvan, et ma hiljem nutan kuskil peatäie selle endast välja. Aga see oli suure väärtusega väsimus. Nagu Tõnu enne ja pärast sõitu ütles, see ongi medali hind. Tavaliselt on ikka nii, et võiduga tuleb peale hea emotsioon ja adrenaliin, aga täna ei jõudnud ei käsi ei jalgu tõsta.“

Tähistuseks viskiklaas

Kolmele mehele oli see esimene olümpiamedal. Endreksonil on aga kodus juba ka Jüri Jaansoniga kahesse 2008. aastal Pekingis võidetud hõbe. Mitme õllega mees medalisaagi kahekordistamist tähistab? „Ühe väikese viski võtaks. Vanusega maitsed muutuvad veidi,“ muheles Endrekson ja lisas, et vaatamata 37 eluaastale ta loobumismõtteid veel ei mõlguta.

Seega pole sugugi välistatud, et nelja aasta pärast Tokyos võistleb sõudmisvetel sama nelik. „Mina teadsin juba enne olümpiat, et kui võistlus siin mingisugusel põhjusel ei õnnestu, panen ikka edasi. Kui tahaks lõpetada, siis võiks küll, sest suur medal on kaelas. Aga usun, et suudan järgmise olümpiatsükli kaasa teha. Arvan, et teised mehed mõtlevad samamoodi. Isegi Tõnu, kes on meist kõige vanem, sest kui vaadata Jüri Jaansoni saavutusi, on temalgi veel aega küll,“ rääkis Jämsä.

„Oleme kaks aastat järjest maailma tippvõistlustel medali saanud, sellise seisu pealt küll keegi loobumismõtteid ei mõlguta,“ lisas Taimsoo „Tehniliselt on neljapaadi kokkusaamine raske asi. Aga tänavu saime paadi hästi liikuma. Eriti, kui arvestada tõsiasja, et Allar oli (vigastuse tõttu) paar nädalat eemal. Lõpuks saime siin enesekindlalt starti tulla. Koostöö on olnud parem kui Londoni olümpial.“

Tulemus: pronksmedal!

Paarisaeruliste neljapaatide finaalsõit

1. Saksamaa 6.06,81

2. Austraalia +1,15

3. Eesti +3,84

4. Poola +5,28

5. Suurbritannia +6,27

6. Ukraina +9,49