Foto: Reuters / Scanpix
Rio 2016 OM päevik
17. august 2016, 04:00

Deivil Tserp | Kallid brasiillased, te ei saa ju hakkama! (1)

Ajakirjanik Deivil Tserp kirjutab iga päev blogis oma varasematest olümpiamuljetest.

Üksnes hull kipub olümpia korraldamisele hinnangut andma spordipeo esimestel päevadel. Aga nüüd, kui Rio de Janeiro mängud on jõudnud finišisirgele, on õige aeg põgusalt sel teemal peatuda.

Kui keegi paluks mul iseloomustada brasiillaste jõupingutusi ainult ühe sõnaga, siis tuleks öelda „masendav“. Küpsen olümpiakatlas juba viiendat korda, aga midagi sarnast ei ole varem kogenud.

Kõige lihtsam oleks aluseks võtta viimane võrdlus ehk poolteist aastat tagasi peetud Sotši taliolümpiamängud. Venelasi võib armastada või vihata, ent spordi suurvõistlusi korraldavad nad kenasti. Meie idanaabritele on see poliitilise mängu osa ja nii tähtsas asjas ei tohi vääratada. Nende sõnum on lihtne: näete, kõik toimib, tegelikult on meil kõik hästi!

Aga lähme ajas veel rohkem tagasi. 2000. aasta Sydney mängudel polnud ühtegi märkimisväärset tõrget, Austraalias oli sõna otseses mõttes lust ja lillepidu. Neli suve hiljem pelgasid kõik, et laisad kreeklased ajavad lati kolinal maha. Irvitati, et Ateenas ehitati kõigepealt majad ja seejärel mõeldi, et teid on ikka ka vaja.

Ometi said kreeklased talutavalt hakkama, kardetud suuri liiklusummikuid polnud. Isegi 2006. aasta Torino taliolümpial ei olnud jalgade trampimiseks erilist põhjust, kuigi mägedes kulgenud teed panid liiklusvahendid proovile ja paar korda istusime lumetormi tõttu lõksus.

Rio de Janeiros on aga kõik mäda. Bussid satuvad alatihti ummikutesse ja sestap on nii mõnigi plaani järgi 45minutine sõit veninud näiteks kahe tunni pikkuseks. Kõige hullem, et bussid jäävad vahele. Õhtuselt kergejõustikult ärasaamiseks tuleb läbida tõeline Kolgata tee. Näiteks pühapäeval looklesid järjekorrad samamoodi nagu Lenini mausoleumi ukse taga.

Arusaamatu on seegi, miks leidub vabatahtlike hulgas palju ainult portugalikeelseid inimesi, kes ei suuda sind parimagi tahtmise korral aidata. Vehid kätega justkui Chaplin tummfilmis, ainult et naljakas pole.

Ausalt öeldes võikski virisema jääda, kuid sellel pole mõtet. Lõpetuseks tuleb siiralt tõdeda: kallid brasiillased, te ei saa ju hakkama! Milleks teile seda spordipidu vaja oli?

Järgmises blogis võtan luubi alla turvalisuse erinevatel olümpiamängudel.