Sooline diskrimineerimine ratsutamises: meestel on suur eelis (2)

Tänapäeval võisteldakse olümpial võistkondlikus ja individuaalses kolmevõistluses (kooli-, takistus- ja krossisõit) ning võistkondlikus ja individuaalses kooli- ja takistussõidus. Kokku jagatakse välja kuus medalikomplekti ning meestel ja naistel on võrdsed võimalused medalivõitmiseks. Teoorias.

Ratsasport on olümpiakavas alates 1912. aastast, kuid kuni 1952. oli see avatud ainult härrasmeestele ja sõjaväeohvitseridele. Helsingis viidi läbi radikaalne muutus – kõik meessoost huvilised võisid osaleda ning koolisõidus lasti starti ka naised. Järgmisel olümpial said õrnema soo esindajad võistlema ka takistussõidus ning 1964. aastal kolmevõistluses ehk n-ö triatlonis.

Viimasena mainitud alas on mehed ja naised võistelnud üksteisega 13 olümpiat ning kõik korrad on kulla saanud mehe. Naised on võitnud ridamisi hõbedaid ja pronkse, aga kordagi kõige kirkamat medalit.

Rios ei jõudnud ükski 23 naisest 65 võistleja konkurentsis isegi mitte kõige madalamale poodiumiastmele, kuid ometi olid nad pärast koolisõitu kõrgetele kohtadele. Saatuslikuks sai raske ja palju jõudu vajav krossisõit, mille järel kukkusid naised kolinal. Esikümnesse mahtus ainult üks naine.

Koolisõidus oli seis risti vastupidi – poodiumi okupeerisid ainult naised ja vaid kolm meest olid kümne parima hulgas. Suurel määral oli sama seis ka võistkondade arvestuses – kolmevõistluses olid poodiumil peamiselt meestest koosnevad tiimid, koolisõidus peamiselt naistest.

Tulevaste ja/või praeguste laste emadest ainsana kolmevõistluses kümne hulka mahtunud Rebbeca Howardi sõnul on meestel krossisõidus väga suur eelis. „Selles pole mingit küsimustki – mehed on kordades tugevamad, kui meie eales saaksime olla. Lisaks saavad nad jõudu paremini säilitada palju vanemas eas, kui meie.“

Justkui selle tõestuseks sai 60aastane Uus-Meremaa ratsutaja Mark Todd Rios seitsmenda koha. „Eriti pärast lapse sünnitamist on keretugevust väga raske hoida. Rio krossirajal oli mitu väga keerulist kombinatsiooni, kus nendel oli tänu suuremale jõule palju lihtsam hobust taltsutada ja juhendada kui naistel,“ sõnas Howard.

Krossisõidus eraldi medaleid ei jagata, küll aga koolisõidus, mille olümpiamängude statistika räägib aga veenvalt naiste kasuks. See ala nõuab peensust ja tehnilisust täpsust, milles on õrnema soo esindajad palju paremad.

Viimati pääses mees koolisõidus individuaalvõistluse poodiumile 1996. aastal ehk kuus olümpiat tagasi. Järgneval viiel, k.a. Rios, on poodium olnud naiste päralt. Et leida viimane meessoost koolisõidu olümpiavõitja peab minema tagasi aastasse 1984.

Seega tundub, et ühes alas on suur eelis meestel (krossisõidus) ja teises naistel (koolisõidus). Milline on seis aga kolmevõistluse kolmandal alal - takistussõidus?

Ka siin räägib  olümpimängude statistika meeste kasuks. 2008. aastal sai pronksi ameeriklanna Beezie Madden ning enne teda 1984. aastal Heidi Robbiani ehk viimasel kaheksal olümpial on poodiumile jõudnud ainult kaks naist. 

Seega ei tasu ka imestada, et kolmevõistlust domineerivad mehed ning mõnikord jõuab poodiumile naine. Samas peaks igal olümpial olema kindel naiste kuld koolisõidus. Kuid siiski puuduvad ratsutamises kõikidel aladel meestel ja naistel võrdsed võimalused nagu välja reklaamitakse. 

Kui minna mõne ratsutaja juurde mõttega, et mehed ja naised võistleksid eraldi arvestuses, kuuleb sellele ideele väga suurt pahameelt. "See on meie spordiala suur pluss, et mehed ja naised saavad üksteise vastu võistelda“ sõnas Pekingis võistkonnaga kolmevõistluses kulla võitnud austraallanna Lucinda Fredericks. "Mõnikord võidab poiss, teinekord tüdruk. Ma ei lepiks mingi muu lahendusega."