Mart Treial | Seimi olümpiamedal oleks mõttetu (3)

Kohati läks arutelu nõnda julgeks, kas meie mehel õnnestub tagantjärele neli või enam (!) kohta kerkida ning poodiumile murda või nurjas selle kohtunike poolt segastel asjaoludel lugemata jäänud 250 kg tõukamiskatse.

Säärase spekulatiivse lähenemise – mis ükskõik, millisel muul spordialal oleks #absurd – ajendiks on konkurentide hämar minevik ja kahtlaselt suured rekordiparandused.

Õli valas tulle ka perekond Seim ise. "Jälle ma ei saa tulemustest aru. WADA lubas pärast olümpiat mingisuguseid korrektuure teha. Ootame ära," sõnas Mardi treenerist isa Alar jõuproovi järel.

Mart lisas omaltpoolt: „Viimaste võistluste järgi käib ikka kalkulatsioon läbi, et midagi võib hiljem muutuda.“

Seda, et tegu on pettunud eestlaste emotsionaalse lahmimisega, ei tasu arvata. Teame ju kõik, et Seimi möödunud sügisene MM-pronks värvus jõulude paiku hõbedaseks. Rääkimata lugematutest dopingu-uudistest, mis tõstmisvaldkonnast meieni jõuavad.

Kolleeg Märt Roosna lahkas tänases Päevalehes Seimi edestanud konkurentide minevikupatud kenasti ära. Too artikkel ühes tõsteperekonna enda arvamuste ja pisikeste eelteadmistega tekitas üsna kindla veendumuse: Seimi tulevased lapselapsed saavad sõprade ees uhkustada vanaisaga, kes jõudis elu esimesel olümpial vähemalt esikuuikusse, kui mitte medalile.

Tore küll, aga too potentsiaalne medal oleks väärtusetu. Suvaline metallijurakas, mille taga on täpselt null positiivset emotsiooni. Pigem meenutaks too autasu Seimile päeva, mil libe Hiina kang ta õlga vigastas ning kurjad kohtunikud tõukamise rahvusrekordit ära ei lugenud.  

Sama mõttetu oleks Seimi X aasta pärast saadav medal ka Eesti rahvale. Jälgisin tol ööl suure huviga Seimi etteastet, paraku uinusin tühja tundega. Medal olnukski ehk liiga suur amps, ent sportlase enda pettumus kiirgas teleri vahendusel üle Atlandi ookeani Tallinnasse välja. Mis siis minulgi siin kodumaal rõõmustada?

Küll aga mäletan väga selgelt, kuidas ma möödunud novembrikuu ööl üle Narva maantee maailma kõige isasema lõvi kombel möirgasin, kui Seim MMilt pronksi võitis. Vaat see oli üks vinge emotsioon!

Täna oleks faktitäpne kirjutada, et Seim on MM-hõbe, sest tol ööl maailmarekordiga planeedi tugevaimaks meheks kroonitud venelane Aleksei Lovtšev manustas lubamatut eliksiiri, mis ta tulemuse tagantjärele tühistas. Ometi ei tihka näpud Seimi MM-hõbedaks tituleerima – kuigi see on igati väljateenitud –, sest too vahetu pronksiemotsioon juurdus nii sügavale mällu, et raske on seda kuid hiljem üle kirjutada.

Niisamuti oleks ka Rio mängude tulemusega. Olgu see protokoll aastate pärast, milline tahes, emotsionaalselt on Seim igavesti Rio olümpia seitsmes mees. Sest spordist saadav emotsioon on see, mis loeb. Vähemalt minu jaoks.