Selline pilt avanes olümpiastaadioni tribüünil naiste kaugushüppe eelvõistluse ajal.Foto: Reuters / Scanpix
Rio 2016 OM päevik
19. august 2016, 04:25

Deivil Tserp | Rios on hämmastavalt kesine publikuhuvi (1)

Ajakirjanik Deivil Tserp kirjutab iga päev blogis oma varasematest olümpiamuljetest.

Olümpiamängude peaesinejad on sportlased, kuid spordipeo käimatõmbamisel on suur roll publikul. Asjatundlikud ja heas mõttes kirglikud pealtvaatajad annavad tegelastele tiivad, nii on sündinud palju ennenägematult vägevaid tulemusi.

Kolmapäeval sõitsin kergejõustikustaadionile koos Eesti Päevalehe ajakirjaniku Jaan Martinsoniga, kes on olümpial juba üheksandat korda. Küsisin temalt, kas näen Rio de Janeiro mängudel tonti või on ka tegelikult nii, et siin on lõpuni rullumas veerandsajandi kõige kehvem olümpia. Jaani arvates ongi see olümpia nigel, vaata, mis kandist tahad.

Kui rääkida publikust, torkavad teravalt silma pooltühjad tribüünid paljude suurte alade võistlustel. Spordikuninganna kergejõustiku vastu on huvi pehmelt öeldes lahja. Isegi Jamaica sprindiässa Usain Bolti etteaste ei suutnud täismaja kohale meelitada. Sama käib ujumise kohta, ehkki sel alal on samuti oma megastaar – ameeriklane Michael Phelps.

Kohati on sportlasedki publiku asjatundmatust kritiseerinud. Teivashüppe maailmarekordimees, Rios hõbemedali saanud prantslane Renaud Lavillenie ei suutnud vilekoori taluda ja hakkas nutma.

Samas meenuvad siinkirjutajale helged mälestused eelmistelt olümpiamängudelt. Näiteks 2000. aastal Sydneys oli kogu aega tunne, nagu viibiksin spordilaulupeol. Igal alal tekitasid pealtvaatajad mõnusa õhkkonna. Eriti lahe oli vaadata ujumist, kus 17 000 inimest mahutanud spordirajatis oli fännidest tulvil. Ajakirjanikud võitlesid õhtuks eraldatud eripääsmete pärast.

Poolteist aastat tagasi Sotšis peetud taliolümpial oli omamoodi huvitav jälgida, kuidas venelased hõikusid: „Rossija, vperjot!“

Kui natuke pori otsida, siis pisut rusus hinge 2006. aasta Torino taliolümpial murdmaasuusatamisvõistlustel silmale avanenud pilt. See oli eestlaste suur kullapidu, kuhu oli kogunenud päris palju meie kaasmaalasi, ent tribüünidel ja rajaveeres oli publikut loodetust vähem.

Eks (tipp)spordil nagu teistelgi eluvaldkondadel ole paremaid ja halvemaid aegu. Kui lähtuda üksnes publikuhuvist, tundub praegu olevat midagi madalseisu sarnast.