Ja teda saatis suur kärbsepilv. Mõelda vaid- 30 soojakraadi ja räme sitahais. Käis vist uhkes üksinduses, ega keegi ta kõrval olla ei suutnud. Sitaste pükstega finišeerimine jääb meelde rohkem kui seda oleks olnud olümpiavõit. Respekt, vana. Tempel mällu igaveseks.
tegelikult respect - hoolimata ilmselgest terviseprobleemist ja teades et maailm ta üheseltmõistetavalt määrdunud pükse-jalgu näeb , siiski mitte võistlust katkestada vaid lõpuni võidelda. On seega mees , mitte nannipunn.
Kiirkäimine on tobe, peaaegu kõik teevad sohki, midagi esteetilist ei paku ei spotlasele ega pealtvaatajale. Nõme. Kui kellelgi on kiire, siis jooksku - palju loomulikum ja ilusam. Aga selle prantslase suhtes respekt, sest võtab nõmeduse tegemist väga tõsiselt.
Sellele enda arust "ajakirjanikule" söödaks lahtistit ja siis saadaks s..t püksis tänavale. Kui haige saab olla, et sellisest asjast kirjutada ja ilkuda? Nii, et üllitise autori nime palun.
Rõve...lihtsalt rõve,et sellisest asjast ajakirjanikkujad loo on võtnud teha... te naeruvääristate inimest,kelle eluunistus täitus olümpial võisteldes,andmas endast kõike... see mees väärib tunnustust! Minu sügav kummardus!
Kuumarabandus ja hiljem seisis veel mitu korda. Spordimees ja kahju,et seitsmenda või kaheksanda koha eest eripreemiat ei anta. Juba kõhuhäda vastu 4a. olulisemat starti on kosmaarne olukord. Öine vihm auras,õhuniiskus 100% kandis varjus pluss 30 kraadi, 50km ja sellest piisas.
KOMMENTAARID (30)