"Aitäh Eesti rahvas, et toetasite meid nii heas kui halvas! Olite 6. mees platsil!" (1)

Laupäeva õhtupoolik, Tartu. Korvpalluritele kaasa elama pole sugugi nii lihtne tulla. Poolteist tundi enne Eesti – Poola kohtumise algust lookleb spordihoones korralik järjekord, sest tribüünidele veel ei lasta. "Nad ju ütlesid, et tulge varakult kohale. Oleks siis võinud veel mõne õlle sisse libistada," naeravad sabas seisvad heatujulised fännid.

Kõigi aegade esimene EM-mäng Tartus

Esimest korda Tartus peetav EM-mäng on paljudele eriline, ometi on nii mõnelgi kahju, et platsil ei näe välismaal pallivaid Kristjan Kangurit ja Siim-Sander Venet, kes juba aastaid pole ülikoolilinna sattunud. "Oleks tahtnud neid Tartu saalis ikka näha," tõdeb Heigo, kes tulnud mängu vaatama terve perega.

Inimesi voolab aga järjest juurde ning istekohad täituvad iga hetkega. Meeskonnad teevad soojendust, kossusõbrad soojendavad end aga võrkpalliga: nii mõnigi vaatab telefonist Eesti – Makedoonia EM-valikmängu lõppu.

"No kurat, loodame, et korvpallurid nii ei puterda," loodetakse pärast Eesti nappi 3:2 võitu. Tõehetk on peagi käes.

Viimased saali jõudnud poolehoidjad leiavad istekoha treppidel. Neist tuhiseb mööda Eesti paremaid muusikuid Tanel Padar. Eesti hümni kõlades vaatab ta uhkel ilmel pallureid – sellist laulupeo ühendkoori meenutavat esitust on Eesti kossumängudel harva kuulda!

Kõik mängumehed laulavad hümni hingestatult kaasa (Reinar Hallik lööb isegi takti) Maskott Tom põrnitseb enda ette, aga ilmselt laulab temagi, sest maski taha ju ei näe! Muuseas, mängupäeval loosis korvpalliliit fännide seas Facebookis välja kõige VIPima koha, leidmaks inimest korvpalli-ilvese Tomi kostüümi.

Emotsioon on aga juba enne mängu võimas. Kas on asi väikeses ja armsas spordihoones või milleski muus, aga vaim on ühtne! Fänniatribuutika välja ja "Eesti!" läks!

"Lust oli nende võitlust vaadata."

Mööduvad minutid ning skoor läheb järjest suuremaks. Iga Eesti skoori suurendava mängija vise võetakse vastu suure rõõmuhõiskega ning poolaka tabamus vilega. Ometi see ei aita – Eesti on teisel poolajal taga juba 27:46. Senimaani on poolakad näidanud, kuidas korvpalli tuleb mängida. Loomulikult läheb neil näiliselt sisse kõik, mis teele saadetakse.

"Kas väljavilistamine aitaks?" arutavad mõned Eesti fännid. Jah, oleme jõudnud sinna punkti, mida mäletavad paljud eelmisel aastal Riiga sõitnud kossusõbrad. "Nii palju praaki kogu aeg. Oleks võinud kodust vaadata," kurdab üks poolehoidja.

Aga õige spordisõber omasid hätta ei jäta. Kuigi tribüünilt kuuleb 30punktilise mahajäämuse korral ka üpris korralikku ropendamist, lahkuvad enne mängu lõppu üksikud pealtvaatajad. "Sellist kaotusseisu ei suudaks isegi NBA all-star meeskond tagasi teha! Aga mängige edasi," tõdeb üks korvpallisõber ja mugib mõnuga küüslauguleiba.

Lõpuminutitel on selge, et Eestil järgmisele EM-finaalturniirile asja pole. Ei mingit Riia kordamist, positiivsete ja negatiivsete emotsioonide segu, "Mis tunne on?" küsimist. Fännid tõusevad austusega püsti, Eesti lipp lehvib kõrgelt.

"Tublid poisid olid! Ma ei hakka võrdlema eelmise aasta EMiga, aga lust oli nende võitlust vaadata," seletab üks möödujaist oma sõbrale. Sõber noogutab. "Lähme teeme mõned õlled?"