Foto: Katrin Lust
Blogid
2. oktoober 2016, 13:40

Kallid Lukas ja Tarand! Tuletan meelde, kes on ERMi omanik? Eesti rahvas, mitte kultuuriminister! (95)

Möödunud nädala kolmapäeval käisin Mart Kadastiku raamatu "Nüüd ma siis kirjutan..." esitlusel. Kadastik, kes on Eesti meediat sõna otseses mõttes juhtinud nii suure kui väikese algustähega (Eesti Meedia on ettevõte, kuhu kuulub Postimees, Kanal 2 jne) üle kolmekümne aasta rääkis, kuidas ta oli aastaid selle vastu, et Tartu ülikoolis õpetatakse ajakirjandust ja suhtekorraldust ühe erialana. 

Kadastiku sõnul on ajakirjanikud ja suhtekorraldajad täiesti kardinaalselt erinevast puust inimesed. Olen temaga selles osas isegi täiesti nõus, sest see, mis on lubatud ajakirjanikele, pole kunagi lubatud suhtekorraldajatele ja vastupidi. 

Ometi kuulun ka mina nende ridadesse, kes astus Tartu ülikoolis ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala õppima. Kuna käisin kooli kõrvalt kolm aastat tööl, siis ei olnud mu hinded alati kõige paremad – ometi oli suhtekorraldus mu matriklis vastupidiselt filosoofiale või semiootikale alati A. 

Minu suhtekorralduse õppejõud oli Aune Past, kes õpetas meile rahvusvahelist suhtekorraldust ja kriisikommunikatsiooni. Need olid erakordselt põnevad loengud, sest Past tõi alati väga värvikaid näiteid kriisiolukordadest maailma juhtivates ettevõtetes ja kuidas nende olukordadega hakkama saada. 

Kriisiolukord on näiteks see, kui Mehhiko lahes lõhkeb nafta puurtorn ja BP (British Petrolium) peab andma vastuseid, kui mereloomad surevad ja rannad on naftareostust täis. Kriisiolukord on ka see, kui artiklite juures on üle 500 kommentaari, mis puudutavad ERMi Neitsi Maarja eksponaati. 

Kommentaarid viitavad tavaliselt sellele, kui lugu ärritab või kõnetab paljusid inimesi, ja sellel on suur lugejaskond. Ma arvan, et vähemalt pooled eesti keelt kõnelevast rahvast on sellest loost sel nädalavahetusel kuulnud ja enamus suhtuvad sellesse eksponaati negatiivselt. 

Mõtlesin täna hommikul just kõigile oma suhtekorralduse lonegutele ja mis oleks võimalus seda olukorda lahendada. 

ERMi avalike suhete juht Kaarel Tarand ütleb, et tal on mittekristlasena raske mõista usklike solvumist. Ja rohkem ta ei räägigi. Ta on kogu nädalavahetuse vait ja ütleb intervjuu lõpus, et hilisõhtused sotsiaalmeediapostitused (vihjab peapiiskop Viilma sõnavõtule Facebookis) ei ole piisavalt tähtsad, et pärast tööpäeva lõppu peaks neile üldse vastama. 

Vaatasin huvi pärast ka ERMi kodulehe ja Facebooki lehe üle. Kas nad on midagi veel öelnud? Ei, seal on rõõmsalt üleval pildigalerii avapeost ja piletihinnad. 

Ka Tõnis Lukas, kes on nädalate kaupa televiisoris esinenud ja oma muuseumit kiitnud, on täna vait nagu sukk. Kuhu nad on siis kõik kadunud? Ma küsin teilt, kas see on hea suhtekorraldus? Suhete hoidmisest ja säilitamisest ei saa minu meelest siin juttu olla. 

Aune Past õpetas meile, et taolistes kriisiolukordades on vaja suhtlemiseks avatust – ükskõik kui halb see uudis ka on. Samuti õpetati meile, et mõnikord tuleb osata vabandada – ka siis, kui võib-olla ettevõte juhid seda teha ei taha. See on oluline selleks, et sinu audioorium ei solvuks ja sa näitaksid, et hoolid. Sellega võetakse käest ära ka kriitikarelvad. Suhtekorralduses ei ole vabandamise juures maiku nagu keegi oleks kaotanud, vaid pigem näitab see oskust oma ego alla suruda ja hoida häid suhteid. 

Kriisiolukorades on väga oluline kiiresti reageerida ja anda ammendavad selgitused, mis võtavad saladusteloori ja pinged maha ning olukord vaibub. 

Tarand on praegu viidanud, et ERM on konsulteerinud mingite kultuuriloolastega, kellest me ei tea mitte midagi. Mina tahaks teada, kes on need kultuuriloolased ja kuraatorid, kes selle Neitsi Maarja peksmise välja mõtlesid. Saan aru, kui KAPO või teabeameti avalike suhete juht ütleb, et üks meie töötaja ja jätab nime enda teada... AGA ERM? 

Kui eksponaati soovitakse ERMis nii kangekaelselt siiski edasi hoida, siis andke meile palun mõned nimed, kes võiksid meile oma mõtteid selgitada. 

Luukase väljaütlemine, a la vaadake kui kiiresti kildudeks purunenud Neitsi Maarja taastub, mõjub kohatu irooniana. Kas tõesti nendesugused mehed räägivad rahvaga sellist keelt? 

Tegelikult ma ei kahtle nende lolluses ja teadmiste puudumises, vaid tegemist on meie riigis vohava tavalise ülbusega, millega puutun ajakirjanikuna kokku iga päev. 

Võin öelda, et eraettevõtted ei saa endale aastal 2016 sellist käitumist lubada, sest kliendid hääletavad jalgadega ja omanikud lasevad juhid töölt lahti. Aga riigiettevõtetes ja asutustes on selline ülbe käitumine täiesti tavaline. 

Võtame kasvõi sellesama Saaremaa-Hiiumaa laevade saaga, mis on täiesti käest ära läinud. Selgitused lähevad üha jaburamaks. Kirjutasin nädalapäevad tagasi sellest, kuidas TS Laevade juht ütles, et ta ei teadnud kust ettevõttele kütust hankida (et ta ei tunne suuremaid kütuse hulgimüügi firmasid) ja sellele sõnavõtule ei järgnenud mitte mingisugust vabandust. 

Meie riigis ongi nii, et riigile kuuluvates teatud ettevõtetes, kuhu on pandud poliitiline juhtkond, puudub igasugune austus oma rahva vastu. Millegipärast on nad nii kindlad, et nendega mitte midagi ei juhtu. 

Saaremaa laevakomanii ja ERMi näited on siinkohal paslikud, sest meil ei ole ju teist muuseumi, kuhu minna, või teisi laevu, millega saartele sõita. Helsingisse saan ma teise ettevõtte laeva valida, aga siin ruulivad ainult nemad. Ja see ongi olukord, mis nende ülbusele maad annab. 

Lisaks sellele on neile muidugi ka kuskil erakondade tagatubades antud volitused oma väikese vürstiriigiga tegelemiseks. 

Ajakirjanikuna pean ma iga päev endale välja ajama intervjuusid ebamugavatel teemadel. Kõige lihtsam on neid saada poliitikute käest (vahet pole, kas tegu on ministri või riigikogu liikmega) aga kõige raskem on saada intervjuusid riigile kuuluvate ettevõtete ja asutuste juhtidega. Nemad arvavad vist (mida on ka öeldud TS Laevade puhul) et nad ei kuulu otse riigile, vaid Tallinna Sadama alla. Ja see tähendab, et nad ei peagi tihti ajakirjandusele selgitusi jagama ega alluma näiteks riigihangete reeglitele. 

ERMi puhul on veel mingi segane köögihange ja kui EPL sellest kirjutas, siis teatas Tarand, et selle lehega ta enam rohkem ei suhtle. 

Selline käitumismaneer jätab sügavalt soovida ja äkki kuluks Tarandile ja Lukasele marjaks ära paar loengut suhtekorralduse valdkonnas. Eriti kui Tartu ülikool on käe-jala juures. Või leidku endale sobiv töö, kus võib niimoodi ülbitseda. Ma arvan, et erasektoris oleks Tarandi suhtekorralduse karjäär sellise tegutsemise peale igaljuhul läbi. 

Siinkohal tuletan nendele meestele meelde (nii Tallinna Sadamas kui ERMis) kes on nende ettevõtete omanikud? Meie, Eesti rahvas! Mitte selle valdkonna minister Indrek Saar, kellele te arvate, et peate alles esmaspäeval vastuseid andma.