Eesti meeste võrkpallikoondis.Foto: Aldo Luud
Võrkpall
7. oktoober 2016, 04:00

Hugo Tipner | Miks võrkpall kedagi ei koti? (9)

Lugesin hiljuti üle 2009. aastal ilmunud Kulle Raigi raamatut "Esimene üles. Kuum suvi 1968". Autor, kes seisis maailma ühe võimsama võrkpalliriigi meistriks tulnud Tallinna Kalevi toonase kapteni Peet Raigi kõrval, annab lummavalt edasi ühe pallimänguvõistkonna kultuurilist tähendust.

Lugesin hiljuti üle 2009. aastal ilmunud Kulle Raigi raamatut "Esimene üles. Kuum suvi 1968". Autor, kes seisis maailma ühe võimsama võrkpalliriigi meistriks tulnud Tallinna Kalevi toonase kapteni Peet Raigi kõrval, annab lummavalt edasi ühe pallimänguvõistkonna kultuurilist tähendust.

Seda, kuidas Ivan Dratšovi poisid panid kogu Eesti endale hinge kinni pidades kaasa elama. Ja seda ajal, mil üha õhulisemaks muutunud kultuuriruumis vajutati järsku pidurit, mil üha paisunud ootustele tõmmati julmalt kriips peale. Praha kevad.

Kuigi raamatu keskmes paikneb ikkagi võrkpall, siis just meeskonna ühiskondliku rolli markeerimine näib ilmsesti kõige tänuväärsema osana. Tänuväärsena seetõttu, et vaevalt suudaks minu põlvkond muidu ette kujutada, et võrkpalli positsioon laiemal kultuuriväljal võiks olla sedavõrd märgiline.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99