Eesti jalgpallikoondise mängus on tagasi ootusärevus ja teadmatus.Foto: Alar Truu
Jalgpall
14. oktoober 2016, 04:00

Hugo Tipner | Martin Reim tõi tagasi teadmatuse ja ootusärevuse

6. september 2016: Keskendun kogu päeva pühendunult tööülesannetele. Jõuan hilja koju. Täpselt kell 21.45 lülitan sisse televiisori. Jalgpallikoondis hakkab Bosniaga vutti taguma. Nõjatun rahulikult diivanile. Samal ajal vestlen tuttavatega Skype´is maast ja ilmast, ikka ilust ja kunstist.

10. oktoober 2016: Kogu päeva satun tööülesandeid täites jutuajamistele, lausekatketele, mis puudutavad jalgpalli. Räägitakse ootustest. Mõni ei usu Reimi, mõni usub Reimi. Aga räägitakse ja oodatakse. Jooksen varakult koju. Kaks tundi enne kohtumise algust alustan viimaste ettevalmistustega, elimineerin kõik segavad faktorid, vaatan, kas õlled on piisavalt külmad. Eesti-Kreeka.

No kurat. Viimati kogesin midagi sellist kaks aastat tagasi, kui Eesti kohtus valikmängus võõrsil Leeduga. Mäletate, kuidas me Vilniuses tappa saime? Sisemine ärevus. Kaks aastat! Ma kordan, kaks aastat nägime impotentset jalgpalli. Vaatasime õhtuti, kuidas meie poisid otsivad ust seinast, kus seda pole. Lootusetus. Teadmine, et niikuinii läheb halvasti. Teadmine lootusetusest. Suurem mure oli, et ikka ilma hoiaks, et saaks õunad puude alt kokku korjata.

Martin Reimi tulekuga on toimunud nihe. Lisandunud on kaks nähtust, mida pean jalgpallile olemuslikuks, jalgpalli keskseteks mõisteteks, eripäraks – teadmatus ja pidev ootusseisund; teadmatus sellest, mis ja kunas hakkab juhtuma või kas on kõik ehk juba ära juhtunud; ootus, et kesksed sündmused hakkavad kohe juhtuma.

Mänguliselt on toimunud teinegi oluline teisenemine. Kui Magnus Pehrssoni mängupilt osutas objektiivselt meie võimetele, siis Reim ei taha sellega leppida. Teisisõnu, Reim kiirgab positiivsust, Pehrsson kiirgas nõutust. No aga me ei taha teada, et oleme oskamatud, nõrgad ja väikesed. Me tahame näha, et on võimalus, et leidub kontekst, kus objektiivsed ja traditsioonilised jõuvahekorrad ei kehti. Enne peegli ette minekut tuleks rohkelt meiki ja puudrit peale panna, muidu vaatab vastu tegelik (inetu) nägu.

Nagu mõne inimesega suheldes. Kas võtta teda sellisena, nagu ta on, või üritada leida positiivseid omadusi, nihutada need esiplaanile? Või raamatut lugedes. Kas öelda kohe, et autor on sitt või otsida tekstist midagi kvaliteetset?

Niisiis. Jalgpall on tagasi! Tagasi on teadmatus, mis saama hakkab. Tagasi on pidev ootusseisund (äkki löövad järgmisel rünnakul ära, ehk saavad ikkagi peksa). Ilma nendeta kaob jalgpalli olemuslik erisus teistest aladest.

Rõhutada tuleks aga ilmselget loogikat – küsimus pole siin mitte niivõrd Martin Reimis, vaid uues peatreeneris kui sellises. Ehk siis, osutatud muutus oleks toimunud iga uue peatreeneriga. Reimi puhul lisandub ehk vaid ründav, optimistlik (ebaeestlaslik, enda rahvuslikku väiksust peitev ja sellega võitlev) mängupilt, mis tekitab mulje murrangust ja suurendab ootusseisundit.

Ometi, Reimi võimekusest rahvusmeeskonna peatreenerina pole veel mitte mingisugust kinnitust. Pole mitte mingit objektiivset tendentsi, seost, mis tõestaks, et Reimil on võimeid juhtida koondist pikemat aega ja edukalt. Ta peab end alles tõestama hakkama! Pelgalt kahe mängu põhjal pole võimalik üldistavaid järeldusi tema tegelikust suutlikkusest teha.

Ja veel. Hakkab üha enam tunduma, et Eesti koondise puhul on emotsionaalse seisundi mõju tugevalt alahinnatud. Edukas suhe akadeemilisuse ja emotsionaalsuse vahel on tugevalt kaldu neist teise poole. Tugevamalt, oluliselt tugevamalt, kui tavatsetakse arvata. Andres Sõber oleks olnud Kreeka vastu – järgneb kunstiline liialdus – väga edukas! Sellest ka põhjus, miks peatreenerivahetus sedavõrd robustselt kogu tervikut muutis.