Ma ise kavatsesin pool aastat tagasi asutada ettevõtte, mis tegeleb telesaadete tootmisega. Üks projekt, mida ma soovisin selle firma alt teha, oli minu autorisaade "Kuuuurija". Kuna kaamerate ja tehnika rent on väga kallis ning sõltub suuresti ka sellest, millal on tehnika üldse vaba, uurisin ka võimalust saada EAS-ist tehnika ostmisel starditoetust. Nimelt on EAS-il selline meede, et alustavatele ettevõtetele on võimalus anda 15 000 eurot, millest peab olema omafinantseeringut 20 protsenti ehk 3000 eurot.
See on ju päris suur abi, mõtlesin, ettevõtte alustamisel tühjast kohast. Saaksin osta omaenda kaamerad, tehnika jne., mis on alguses üüratult suur väljaminek. Siis uurisin, mis need tingimused täpselt on sellise abiraha saamise puhul, ja üllatusena sain teada faktid, mis ka minule said kahjuks takistuseks.
Seda toetust saavad ainult need ettevõtjad, kes ekspordivad oma toodangut või nende ettevõtted on registreeritud väljaspool Tallinnat või Tartut. Kuna ma teen eestikeelseid telesaateid eesti rahvale, siis, kui sellele tingimusele ausalt vastasin, pole minu töös ekspordivõimalust. Teiseks elan ma Tallinnas.
Loomulikult oleksin ma võinud ka slikerada ja registreerida oma uus firma Setomaa vana elamiskõlbmatu talu aadressile, mille ma mõned aastad tagasi ostsin. Sel juhul ma kvalifitseeruksin EAS-i abiraha reeglitele ilma ekspordi tingimuseta. Uurisin kolleegidelt asja ja tuleb välja, et nii mõnigi teleproduktsiooni ettevõte on Eestis registreeritud pealinnast ja isegi Tartust kaugemale, kuigi reaalselt tegutsevad nad kõik Tallinnas. Tean ka ühte ettevõtet, mis sisuliselt rendib tehnikat välja, aga samal ajal on ise ostnud selle EAS-i toetusega. Ehk minu kui alustava ettevõtja jaoks pakuvad nad riigi poolt toetud ebaausat konkurentsi.
Samal ajal olen ma ligi viis aastat televisoonis töötanud ja kindlasti ma saan oma tööga hakkama, aga EAS-i arvates mina siiski toetustekõlbulik pole. Vähemalt niikaua, kui ma antud tingimuste alusel ausalt oma asjadest räägin.
Tänase Ilvese loo valguses ma mõtlen, et ma kavatsen teha eksperimendi. Teen uue ettevõtte, registreerin selle Setomaale, luban, et mu äriplaan näeb ette eestikeelsete telesaadete eksporti, ja aasta pärast vaatame, kas EAS tuleb seda raha tagasi küsima või mitte. Seejärel teatan neile, et kahjuks eksport ei õnnestunud, kuigi ma väga lootsin, et ümber maakera hakatakse vaatama minu eestikeelseid saateid. Ja kirjad võib vabalt saata Setomaa tallu, kuigi hetkel ei ole seal isegi postkasti.
Või on siiski meie riigis nii, et mis on lubatud ühtedele inimestele, pole lubatud teistele... ja aususega tundub, et ei sõua üldse kaugele.
President, kes peaks olema siiski eeskujuks (kusjuures ta ei ole kõige vaesem inimene), võiks siiski oma võla oma rahva ja riigi ees tagasi maksta, mitte nagu mingisugune nihilist selle maksmata jätta.
Kommentaarid