Foto: Erakogu
Blogid
24. oktoober 2016, 21:36

Karistused ei pea olema mitte ainult õiglased, vaid ka välja paistma õiglased (43)

Palusin justiitsministeeriumil hiljaaegu saata mulle Eesti karistuspoliitika statistika ja sain teada, et Eesti keskmine karistus raske narkokuriteo puhul on umbes kolm aastat ning näiteks 46% kurjategijatest kannab reaalselt vanglakaristust. Ülejäänud neist saavad enamasti karistada tingimisi.

Tapmise eest saab meie riigis karistuseks keskmiselt 7,7 aastat. Võrdlen tapmisega rasket narkokuritegu just seetõttu, et  justiitsministeeriumi karistuspoliitika osakonna juhataja Jako Salla võrdles ("Kuuuurijale" intervjuud andes) suures koguses narkokaubandust massimõrva ettevalmistamisega. Viimase "Kuuuurija" loo ajendiks oli ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) Inimõiguste Komitee otsus: Alhiman Zeinalovi üle ei peetud Eestis õiglast kohtupidamist, kui ta mõisteti 2010. aastal süüdi raskes narkokuriteos.

Tema kuritegu seisnes neljas kanepi salakaubaveo episoodis, milles kokku viidi Hollandist Eesti kaudu Venemaale 160 kg narkootikume. ÜRO otsus ütleb väga selgesõnaliselt, et Eesti rikkus inimõigusi ja Eesti kohus ei taganud Ahliman Zeinalovile kaitseõigust. Nimelt saatis meie kohus "Idamaa targaks" tituleeritud advokaadi (kes oli ühtlasi ka Aserbaidžaani õigusteaduste professor) Javanshir Suleimanovi Eesti kohtust minema, kuna too segavat kohtupidamist ja ei tea, kuidas end meie kohtusaalis kombekohaselt üleval pidada. 

Suleimanov aga väitis kohtus, et nii tõendid kui prokurör Margus Kurm ei kõlba kuhugi ja meie kohus olevat lausa rikkunud kõikvõimalikke inimõiguse ja menetluse reegleid. Ühesõnaga vihastas Suleimanovi Eesti Vabariigi kohtu välja ja ta eemaldati kohtuprotsessilt täielikult. 

Nüüd määras Eesti riik Suleimanovi asemele advokaat Owe Ladva. Kuigi Ladva on kogunud kuulsust riigi poolt määratud kaitseadvokaadina (näiteks riigireetur Herman Simmi kohtuasjas), viskas advokatuur ta oma ridadest välja, kuna Ladva jättis korduvalt oma kaitsealused kohtus kaitseta. 

Mida ma selle kõigega öelda tahan. Kuigi tuleb välja, et ÜRO inimõiguste komitee otsusel on meie riigis vaid soovituslik kaal, võib siiski nõustuda sellega, et kohtualune Ahliman Zeinalov jäi Eesti kohtussüsteemis piisava kaitseta. Ilmselt, kui Zeinalovil oleks olnud hea kohalik advokaat kõrval, oleks ta täna vabaduses.

Juba kohtuprotsessi alguses tehti talle ettepanek minna kokkuleppele - kui Zeinalov oleks tunnistanud end süüdi, oleks ta pääsenud vaid nelja aastaga vanglas. Kuna Zeinalov end süüdi ei tunnistanud, mõistis kohus talle 14,5 aastaks trellide taha. Muide paragrahv 184 (mille alusel talle karistus määrati) on maksimum karistus 15 aastat vanglas. Lisaks mõisteti Zeinalovile veel ka varaline karistus 11 miljonit krooni ehk umbes 750 000 eurot, millest ta on tänaseks omakorda tasunud 200 000 eurot. 

Huvitav on minu meelest ka see, et nüüd, kui Zeinalov pole suutnud kogu summat tasuda, määrati talle aasta aega tagasi juurde lisakaristus ehk veel lisaks 2 aastat ja 9 kuud saab ta selle eest, et peab tasuma ligi pool miljonit eurot riigile. Varaline karistus konverteeriti ümber: 500 eurot võrdub üks päev trellide taga ja selle saab ta lisaks peale põhikaristuse kandmist. See tähendab seda, et Zeinalov istub vanglas rohkem aega, kui tema karistusparagrahv ette näeb. Kokkuvõttes ma ei ei taha oma viimast saadet siin ümber jutustada, vaid soovin selle kõigega öelda seda, et kas meie riigis ei ole asjad pisut proportsioonist väljas. Inimene on istunud ligi kümme aastat trellide taga ja lisaks põhikaristusele, mis on u 5 aastat, peab ta veel lisakaristusena kandma ligi kolm aastat (kokku peab veel vangis olema 7 aastat ja 9 kuud) ehk mis on selle karistuse mõte? 

Karistus koosneb kahest asjast. Preventsioon, mis peaks olema teistele hoiatuseks. Teiseks on karistusel kasvatuslik joon. Zeinalovi puhul on preventiivne osa kõigile õpetlik ja arusaadav, aga kasvatuslik osa (inimesel, kellel on perekond ja töö) on minu jaoks arusaamatu. Seda enam, et inimene (varem kriminaalkorras karistamata) ise ennast süüdi ei tunnista. See süü mitte tunnistamine on ka üks põhjuseid, miks teda ei saa ennetähtaegeselt vabastada ja ka president armu anda. 

Minule jäi seda lugu tehes arusaamatuks, mis on selle karistuse eesmärk täna. Kas teie saite aru? Muidugi võib Eestil ja eestlastel olla ükstapuha ÜRO Inimõiguste Komitee otsustest, aga kui meie laevakaitsjad Indias või narkovedajad Tais vangis on, siis meenuvad inimõiguste konventsioonid ja paktid kohe.