GALERII | Mihkel Raud esitles eluloolist eneseabiraamatut (32)

"See on elulooline eneseabiraamat, mis algab seal, kus lõppes minu romaan "Musta pori näkku”. 21aastaselt seisin ma lihtsa valiku ees: kas joon veel mõne kuu ja suren ära või keeran pudelile lõplikult korgi peale ja jään ellu. Ma otsustasin elada," kirjutab Raud raamatu tutvustuses. "Järgneva 25 aastaga sai minust tuntud muusik, edukas kirjanik, nõutud saatejuht ja kardetud talendikohtunik. Selles raamatus tutvustan ma nippe, mida ma kõige selle saavutamiseks kasutasin. Tarvita neid targalt ja sa jõuad palju kaugemale kui mina."

Rahvast saabus esitlusele hulgaliselt, oli muusikuid, poliitikuid, kirjandus- ja teleinimesi. Kõiki saabujaid tervitas Raud uksel isiklikult ning esitlusel ei puudunud ka Raua muusikaline etteaste.

Testlugejaks abikaasa

Mihkel Raud avaldas raamatu ilmumisele kaasaaitajaid tänades, et testlugejana kasutas ta oma abikaasat Liinat. "Stephen King on rääkinud, et kui ta kirjutab, siis alati ühele ideaalsele lugejale. See on inimene, kelle peal ta oma kirjutatut katsetab. Minu ideaalne lugeja, nagu Stephen Kingilgi, on mu abikaasa," tõmbas Raud paralleeli kuulsa USA ulme- ja õuduskirjanikuga.

"Iga kord, kui ma olin jälle midagi valmis saanud, siis andsin teksti Liinale lugeda ja kuulasin murelikult teises toas, kas ta ikka naerab piisavalt palju või mitte. Mõnikord ta naeris ja mõnikord ei naernud. Kui ei naernud, oli vaja midagi ümber kirjutada. Niimoodi see töö väga laias laastus käis," kirjeldas Raud raamatu valmimist.

Telenägu ja muusik, kelle kaheksa aasta tagust noorukipõlveteemalist menukit „Musta pori näkku“ osteti üle 35 000 eksemplari, jutustas, et asus uue raamatu kallal tööle pärast seda, kui ta suve hakul riigikogust lahkus, ja kirjutas umbes kolm kuud jutti hommikul kella üheksast õhtul kella kümneni välja.

Raud kinnitas, et raamat ei ole tema aastase riigikogueksperimendi kokkuvõte: "Selleks et kirjutada 400 lehekülge raamatut, peab olema mingisugune hulk sündmusi ja selle aasta jooksul ei olnud nii palju sündmusi."

Autor tõdes veel, et eneseabiraamatuid peetakse üldiselt banaalseks ja tal oli välja mõeldud hulk ümberütlevaid väljendeid, näiteks motivatsiooniaabits. "Aga lõpuks ma loobusin nende kasutamisest, sest milleks häbeneda midagi, mida ma tegelikult ei häbene? Ma loen ise väga palju eneseabiraamatuid," mainis Raud.

"Me teame, et eneseabiraamat on tavaliselt midagi esoteerilist, kus õpetatakse päikesele mõtlema ja hingele pai tegema. Ma ei suhtu neisse kuidagi halvasti, aga mina loen teistsuguseid eneseabiraamatuid. Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas on terve uus laine eneseabiteoseid, mis keeravad selle žanri tegelikult pea peale ja kus minuvanused ja veidi nooremadki tüübid kirjutavad tänapäeva meeste ja naiste probleemides," tõi Raud välja, kust ta ideeks inspiratsiooni ammutas.

Raamat sai alguse jaburast restoranikogemusest

Veel pajatas Raud, et võlgneb raamatu ilmumise eest tänu ebameeldivale restoranikogemusele. Eelmise aasta juulis einestas ta oma lemmikus India restoranis – Rocca al Mare kaubanduskeskuse Little Indias – ning tellis võikana, praetud riisi ja kraanivee, nagu ta oli varem samas kohas kümneid kordi teinud. "Teenindaja ütles: meil on uus menüü ja kraanivett ei ole enam meie menüüs," meenutas Raud. Ainus alternatiiv oli klaaspudelivesi.

Talle tuletas see seik meelde kuulsat 1990. aastate alguse lugu Raekoja platsil asuvast vabaõhukohvikust, mille menüüs olid vaid viinerid tomatiga ja lihtsalt viinerid ning kui keegi tahtnud tellida lihtsalt viinereid, saanud ta vastuseks, et need on otsas, järel on ainult viinerid tomatiga – mis maksid muidugi mõne krooni rohkem.

Olukord oli Raua meeles nii jabur, et ta otsustas seda Twitteris oma jälgijatega jagada. „Läks mööda umbes pool tundi ja mu telefon hakkas pinisema: „Sa ei kujuta ette, mis toimub! Kas sa Delfit oled vaadanud?“

Delfi on teinud mu säutsust uudise, mis oli ise üsna neutraalne, aga see oli hakanud sotsiaalmeedias ja internetikommentaarides elama täiesti uut elu. Veidi teistsugust, kui ma arvasin, et sellele süütule naljale järgneb. „Riigikogu liige, kujutab endast ei tea mida, korraldas skandaali, märatses restoranis, alandas, mõnitas ettekandjat!““ tõi Raud näiteid kriitilistest kommentaaridest.

„Siis haaras mind loomulikult totaalne õõv ja paanika. Ma helistasin restorani omanikule Ivar Vendelinile ja vabandasin, et mu postitus oli mõeldud süütu naljana.“

Pool aastat hiljem helistas talle toosama Ivar Vendelin, kes on muuhulgas Apollo keti üks omanikke. Raud arvas esmalt, et mees tahab talle vana intsidenti nina alla hõõruda. „Aga tal oli hoopis asisem jutt – et tal on ka üks kirjastus ja kas ma äkki tahaksin neile raamatu kirjutada. Me saime kokku ja ma ütlesin, et üks idee mul tõepoolest on.“