Hugo Tipner | Milleks meile doping?

Keegi ei pea ebamoraalseks, kui kirjanik enne laua äärde istumist klaasi konjakit joob või kui keegi enne seksuaalvahekorda mingi tableti võtab. Keegi ei tule ju selle peale, et luua analoogne nimekiri balletitantsijatele, kuigi neilgi on füüsiline suutlikkus määrav. Kõlas ju kummaliselt, kui Donald Trump nõudis enne kolmandat presidendidebatti, et Hillary Clinton annaks dopinguproovi?

Üldine arusaam, miks doping on, võiks välja nähe umbes selline:

1. Igal mängul (ja kõigel muulgi) on kokkuleppelised reeglid. Ükstapuha, kuhu joon tõmmata, leiduks ikka väga suur kontingent inimesi, kellel on soodumus edu nimel petta. Seega, kui kõik ained oleksid lubatud, petetakse lihtsalt teistmoodi. Kõige targem on piir tõmmata sinna, kus a) ei kaoks esteetiline, kultuuriline funktsioon (mäng ei muutuks tülgastavaks); ja b) mängus osaleja ei peaks edu saavutamiseks seadma ohtu oma tervist. Mõistetav!

2. Kui lubada kõikide (seadusega lubatud) ainete tarvitamist, muutuks sport vastikuks –  spordi koht ühiskonnas ja kultuuris muutuks radikaalselt, kaoks kohati atavistlikuna näiv pedagoogiline, moraalne, eeskuju andev otstarve. Sport muutuks puhtaks meelelahutuseks, ohtlikuks, riskitegevuseks, valdkonnaks, kus ennasthävitavate meetoditega on võimalik raha ja kuulsust võita. Sedakaudu väheneks spordi populaarsus, väheneksid toetused (sponsorid, riik) – praegu on kombeks tippsporti kui väärtuspõhist valdkonda ebaproportsionaalselt esile tõsta, järsult langeks tippspordiga tegelejate arv. Tippsport marginaliseeruks, mis annaks hoobi ka harrastusspordile ja kaudselt inimeste üldisele tervislikule seisundile.

Väidan, et just teist punkti on käsitletult liiga robustselt. Mis siis tegelikult saaks, kui kõik ained oleksid lubatud? Olgu, eks hulk inimesi tapaks end steroididega ära. Aga paradoksaalselt oleks sport "ausam". Esiteks juba seetõttu, et lubatud oleks kõik see, mis on lubatud teistes valdkondades. Teiseks, puuduks keelatud ainetega manipuleerimine.

Sport muutuks pretensioonituks spektaakliks, massiühiskonna meelelahutuseks, aga see võiks endiselt olla väga populaarne. Mingis mõttes sport amerikaniseeruks, muutuks sarnaseks Ameerika profiliigade kultuuriga, kus sport ja show on lootusetult läbipõimunud. Sport kommertialiseeruks veelgi, mis tooks kaasa marginaalsete alade kadumise. Kas pedagoogilise mõõtme kadumine korreleeruks väiksema populaarsusega? Ma pole selles kindel. Spordivaataja ei mõtlegi selle peale, et talle lavastatakse elufilosoofilist allegooriat. Gladiaatorite võitlused olid ka puhas meelelahutus ilma pedagoogilise funktsioonita, kuid vägagi populaarsed. See, et doping välistab inimlik-pedagoogilise mõõtme on ju meie peades ning tuleneb praegustest reeglitest ja konventsioonidest. Tegelikult pole sugugi ettekujutamatu, et steroide täis süstitud sportlane võiks olla laste ja noorte eeskuju. Maitse ja harjumise küsimus.

Keelatud ainete nimekirja kaotamine tooks ilmselt kaasa tervise- ja tippspordi teineteisest veelgi jõulisema eemaldumise. Isad-emad panevad lapse endiselt trenni, aga hoiatavad, et ära sa jumala eest sportlaseks hakka. Ka kaarte mängitakse meelelahutuseks, kasiinod ei muuda sõprade omavahelisi kaardimänge ebameeldivamaks.

Ma näen keelatud ainete nimekirja vajalikkusel vaid ühte konkreetset põhjust. Nimelt, kui seda poleks, kaoks spordi traditsiooniline kultuuriline, kasvatuslik, väärtuspõhine olemus, tähendus. Ilma selle põhimõttelise funktsioonita poleks spordil lihtsalt mitte mingisugust mõtet. Nagu pidulik ball, kus külalised kannavad kottpükse ja topivad valimatult kõigile kätt püksi...