Erinevalt Heleniusest, kes juhtis oma kontserni sametkingades MetroPlaza viimaselt korruselt, on Repinski endiselt kummikutes (163)

Repinskit on nüüd nädal aega meedias pekstud, aga kas keegi räägib siinkohal ka 30-aastasest noorest venelasest, kes on poliitikasse tulnud paar aastat tagasi ja kes venelasena üritab meie riigis läbi lüüa ühes kõige raskemas valdkonnas nagu seda on väikepõllumajandus? 

Minister avas mulle eile oma kitsefarmi uksed ja mul oli võimalus küsida, kuidas ta üldse sellise huvitava ala peale sattus. Repinsi seletas mulle, et käis 19- aastasena Saksamaal tööl ja kogus seal väikese algkapitali. Noormees teadis kitsepiima headest omadustest, kuna ta õel Marial oli lapsena allergia ja seda leevendas just kitsepiim.

Täna töötavad nii Maria kui Repinski ema Konju farmis, mida Martin veab. Kui Repinski Saksamaalt tagasi tuli, otsis ta Ida-Virumaale väikest ja soodsat talu, kus võiks maatööga alustada. Kuna just samal ajal oli suurärimees Joakim Helenius praktiliselt kõik Ida-Viru suuremad farmid kokku ostnud, siis olid tal jäänud ripakile just sellised väiksemad tootmisfarmid. 

21- aastaselt kirjutas ta valmis äriplaani, ostis Saksamaal teenitud rahaga ja pangalaenuga Konju farmi ja hakkas vaikselt kitsesid pidama. Alguses lüpsis ise perega ja pärast võttis tööjõudu juurde. Repinski vedas ise piima laiali, otsis koostööpartnereid ja oli hommikust õhtuni oma farmis rakkes. 

Erinevalt Heleniusest, kes on tänaseks oma suurfarmidega jooksnud rappa ja kes juhtis oma kontserni sametkingades ja MetroPlaza viimaselt korruselt, on Repinski endiselt kummikutes. Ta ütleb isegi seda, et oma viimase paari aasta riigikogulase palga on ta suuresti just oma kitsefarmi pannud, sest  selles valdkonnas näeb ta end ka tulevikus. 

Loomulikult võib Repinskil olla maksmata arveid ja ta tunnistab, et ta on ka palgamaksmisega venitanud kui raha pole ning loomulikult ei suuda ta oma töötajatele väikefarmis maksta Eesti keskmist palka, AGA samad probleemid on ju täna ükskõik millisel põllumajanduses tegutseval inimesel. 

Need probleemid ei ole mitte ainult väikestel vaid ka kõige suurematel tootjatel nagu Helenius ja Kruuda. Nende meeste puhul ei räägita küll ümbrikupalkadest, vaid pigem sellest kuidas maksuamet ja võlausaldajad otsivad nende miljoneid taga Panama paberite seast. Natuke kahepalgeline on ette võtta väikeettevõtja Repinski, kes üritab oma perega kohalikele tööd pakkuda. Seda küll mitte altruismist, vaid ikka selleks, et endale igapäevast leiba teenida. Kas oleks siis parem kui Repinskit ei oleks selles piirkonnas- siis ei oleks ei ümbrikupalgakahtlust, ega miinimumpalga küsimust ega Hollandi juustu vaidlust, aga oleksid tühjad ruumid. 

Mind hämmastab oma töö juures kõige enam see, kui näiteks Leedo ütleb, et tema juures käis sidrunitest rääkimas Remo Holsmer, siis räägitakse süütuse presumptsioonist ja kogu partei asub ringkaitsele. Kui eelmisel nädalal tegin Cherry.ee põhjaminekust loo, siis teatas tarbijakaitseamet, et ta ei saa rahast ja reisidest ilma jäänud inimesi aidata, kuna Cherry juhid olid asja kavalalt põhja lasknud (minu arvates kurikavalalt) ja 1,2 miljonit eurot ongi kadunud.

Kruuda puhul räägitakse kuni 30 miljoni euro suurusest august ja samast suurusjärgust räägime ka Heleniuse puhul. Riigikogulase ja ministri palk on Repinskile kindlasti parem sissetulek kui mässata Konju farmiga, aga kas on midagi paremat pakkuda nendele kümnele inimesele, kes Konjust täna tööd saavad. Kas soovitame neil minna Skype süsteemiarhitektiks või? 

Laseks nüüd Martin Repinskil tööd teha ja keskenduda riigis ikka päris asjadale.