Suusatamine.Foto: ALDO LUUD
Spordiblogi
2. detsember 2016, 04:00

Hugo Tipner | Suusatõbi (3)

Iga kord, kui räägitakse Eesti suusatamisest, meenub mulle üks lause, mida mu armas tuttav sageli tsiteerib. Tema lemmikkommentaator Lembitu Kuuse: "Aga meie muidugi piilume silmanurgast vilksamisi sinna kaugele tahapoole, kus kusagil väga paksus udus võitleb Raido Ränkel seda võitlust, mida talle on võimaldatud võidelda."

Minagi olen olnud intensiivne (murdmaa)suusatamise jälgija. Nüüd näib, et suurt kedagi ei huvita. Murdmaasuusatamine, mis enam kui kaks kümnendit koges eestlaste jäägitut poolehoidu ja nautis (nii kajastuses kui ka rahalises toes avaldunud) eelisseisundit, on ühtäkki taandunud tippspordi mainet kahjustavaks spordialaks.

Peamised põhjused on nii iseenesestmõistetavad, et nende siinne artikuleerimine tundub ülearunegi (näiteks: Eesti suusatajatega seotud dopinguskandaalid; lõhe varasema oreooli ja praeguse keskpärasuse vahel; dopinguskandaalid välismaal; suusaliidu ebaadekvaatne suhtlus jpm). Mulle näib, et üks kesksemaid põhjuseid on seotud sõnaga altminek.

Milles seisneb (spordis) ebaõnnestumine, altminek? Eks ikka unistuse (eesmärgid ja ootused) ning tegelikkuse (tulemuste) vahelises lõhes. On ju selge, et mida madalamad on seatud sihid, seda väiksem on altmineku tundmuse tõenäosus.

Tulemuse fikseerimine on lihtne, tuleb heita vaid pilk lõpuprotokolli. Unistuse pooluse markeerimine on oluliselt komplitseeritum – siin ei osale mitte üksnes sooritaja (sportlane), vaid lisanduvad ka teised sportlased (eelkäijate pärand), auditoorium (harjumuspärased tulemused) ja muidugi meedia, mis nii kvalitatiivselt (oodatud tulemust sõnastades) kui ka kvantitatiivselt (sooritajat palju kajastades) kujundavad unistuse.

Niisiis on sportlane justkui sundseisus. Unistuse määramisel on tema roll osaline, unistuse realiseerimiskohustuses aga täielik. Sportlasest mittesõltuvad faktorid kujundavad ootuse, millele mittevastamine toob kaasa tüüpilise stressisituatsiooni. (Võime vaid ette kujutada, kuidas sportlased seda läbi elavad (unenäod, mälupildid jne)!)

See kõik iseloomustab viimaste aastate Eesti suusatamist. Tundub aga, et tänavusel aastal on olukord tuntavalt teisenenud. Pean silmas eeskätt meedia suhtumist. Suusatamine pälvib oluliselt vähem tähelepanu, tulemuspõhistest ootustest räägitakse vähe. Lihtsamalt: ollakse realistlikumad. Sellel omakorda on vaid üks põhjus: huvi tippsuusatamise vastu on kahanenud.

Pärast kolme suure taandumist tekkis olukord, kus ootused olid jätkuvalt kõrged, aga reaalne materjal polnud nendele vastav. Tekkis lakkamatu altminekutunne nii vaatajais, aga ilmselt ka sportlastes endis.

Altminek on ühtlasi sümptom. Kui sümptomid sagenevad, on see selge märk nõrgast struktuurist. Organismi eri osad ei funktsioneeri enam korralikult. Eesti tippsuusatamine on haige! Võime olla kindlad, et Suusaliidu ja sportlaste vaheline konflikt ei jää viimaseks. Struktuur vindub juba aastaid tõves. Kõikjalt vaatavad vastu kunagise uhkuse põlevad varemed. Mati Alaveri vaim hõljub rusude kohal ega luba varemeid kustutada. Ei ehitata üles uut struktuuri, vaid loodetakse, et ilma kirurgi sekkumiseta saab kõik nagu nõiaväel korda. Vaatajad ei lähe suusatamisest põlema, ennemini saadakse vingumürgitus. Ja mis kõige kurvem, sportlased ise pole olukorras mitte kuidagi süüdi.

Ometi on (ka tipp)suusatamise potentsiaal üüratu. Suusatamine on ehteestlaslik ala. Mõtleme kas või Lembitu Kuuse lausele. Sinna on kontsentreeritud kogu eestlaslike pürgimuste ja luhtumiste traagika: "piilume silmanurgast", "kaugele tahapoole", "kusagil väga paksus udus", "võitleb seda võitlust, mis talle on võimaldatud võidelda". Tammsaare patsutaks igatahes Kuusele tunnustavalt õlale!