Ott Järvela | Jalgpall 2016, 10 tipphetke. Üdini isiklik ja erapoolik valik (1)
Mõlemad olid ootamatud ja erakordsed. Tõsi, üks oluliselt rohkem kui teine. Ent nad mõlemad kannavad endas üliolulist, jalgpalli jaoks suisa eksistentsiaalset sõnumit – garantiisid pole, ole valmis ootamatusteks.
Jalgpall oskab vapustada, kinnitab minu jaoks järgnev üdini isiklik ja erapoolik valik 2016. jalgpalliaasta tipphetkedest. Valiku kriteerium pole joovastus või rõõm, vaid olulisus, hinge jäetud jälje sügavus. Võtke heaks või pange pahaks, aga selline see pingerida sai.
10. koht | 13. juuni hommik Pariisi vaksalis Gare du Nord. Alanud oli EM-finaalturniiri neljas päev ja saabusin Pariisi rongiga Lille'ist, kus olin eelmisel õhtul töötanud mängul Saksamaa - Ukraina (2:0, tipphetkeks Bastain Schweinsteigeri 90+2. minuti värav, mille peale Saksamaa fännid totaalselt hullusid, sest Basti on nende suur lemmik).
Aga miks oli 13. novembri hommik nii eriline? Sest vaksalis avanenud vaatepilt lummas ja rõõmustas. Hakkasin kokku lugema erinevate koondiste fänne ja mõne minutiga jõudsin seitsmeni, kes kõik olid kas kuskilt saabumas või kuhugi siirdumas (Prantsusmaa rongiliiklus on korraldatud nii, et Pariisist kiirgavad igas suunas kiirrongid, mis võimaldas fännidel baseeruda pealinnas ja korraldada sealt siis vajalikul ajal väljasõite). Ning kõik fännigrupid viipasid teineteisele rõõmsalt ja olid eranditult lõbusad. Paar nädalat hiljem kirjutasin EM-finaalturniiri kohta oma Facebooki-seinale järgmised read:
"Enam kui kolme nädala jooksul jalka EMil olen näinud 0 fännidevahelist konflikti (möönan, Venemaa mängudel polnud) ja ma ausalt ei ole epitsentritest teadlikult eemale hoidnud, vaid ikka uurinud, mis värk on? Ja mis siis on?
Aasitakse, lauldakse ja suheldakse. Vahetatakse kogemusi, nauditakse koosolemist. Pariisi vaksalites nägi alagrupiturniiri ajal (kui kõik 24 satsi veel mängus) korraga seitsme koondise fänne, kes olid siiralt teiste tegemistest huvitatud. Minu jaoks on see EM näidanud Euroopa tugevust ja väge."
Nii oligi, jalgpalli EM oli Euroopa üks väheseid suuri õnnestumisi väga keerulisel 2016. aastal.
9. koht | 13. november ja 1:8 kaotus Belgiale Brüsselis. Olin tosina-aastase pausi järel välismaal Eesti koondist pealtvaatajana kaemas. Viimati olin pileti ostnuna fännisektoris viibinud 2004. aastal Riias, kui Ingemar Teeveri ja Andres Operi väravatest sündis Jelle Goesi debüütmängus meeleolukas 2:2 viik.
Vahepeal olin välismaal Eesti koondist vaadanud ainult pressisektoris töötades, aga nüüd sõitsin Euroopa südames elavatele sõpradele külla ja muude toimetuste seas väisasime ka jalkamatši, mis meenutas (taas), et kõigeks tuleb valmis olla. Lohutasin end meenutusega, et pärast 2008. aasta 0:7 kaotust Bosnia ja Hertsegoviinale läks ainult kolm aastat, kui saabus nirvaana. Sügavik ja lainehari käivad käsikäes.
8. koht | 7. juuni, kui müügile tuli jalgpalli EMi Õhtulehe ajakiri Sport Ekstra. Olin ja olen selle üle jätkuvalt väga rahul ja õnnelik. Magamata öid kogunes maikuus rohkesti, aga tulemus vääris küünlaid. Päeval, kui ajakiri müüki jõudis, kirjutasin:
"Ma käisin 7. klassis, kui Meie Meel kirjutas lookese, mille pealkirjaks oli umbes "Väike Ott Järvela: tahan saada spordiajakirjanikuks". Lisaks lihtsalt suurele huvile jalgpalli ja muu spordi vastu (näiteks vaatasin andunult YLE2 pealt otseülekannet keegli Soome meistrivõistlustelt) oli mind säärase veendumuseni viinud ka isa sakslasest sõbra onu Markuse toodud spordiajakirjad ja -raamatud (nt 1992 Barcelona OMi ja 1996 EMi kohta).
Ega ma saksa keelt osanud ja lugeda neid ei mõistnud, ent nende suursugusus oli tohutult muljetavaldav. Spordiajakirjanikuna töötades olen alati soovinud suuri ja tähtsaid võistlusi suurte ja eriliste asjadega tähistada. Nüüd on üks säärane õnnestunud ära teha. Päris hea tunne on endal."
Ning, noh, mis seal salata - esikaanega sai pandud ikka nii kümnesse, kui üldse võimalik oli!
7. koht | 21. september, mis tõestas, et südamlik lugu on löömatu! Me elame Twitteri-ajastul, kus sõnumite 140 tähemärgi sisse pakendamine on moes ja oluline. Teen seda igapäevaselt ka ise. Pühendumusega ja süümepiinadeta, sest pean Twitterit (ja muud sotsiaalmeediat) spordiajakirjanduse lahutamatuks osaks.
Samas ei saa mööda vaadata tõigast, et lühemate sõnumite ajastul on pikemate ja põhjalikumate lugudega lugeja südamesse pugeda keerulisem. 21. septembri õhtu kinnitas õnneks, et loo jõud pole kadunud.
Inglismaa liigakarikasarja 1/16-finaalini Northampton Town – Manchester United oli jäänud vast pool tundi, kui tulin mõttele panna ruttu kirja üks isiklik emotsioon. Otsisin sinna juurde ise tehtud ja ikka päris kehva kvaliteediga foto ning postitasin Jalgpallipunkrisse, kus sellest kujunes aga sügise enamvähem kõige populaarsem lugu. Üllatus oli suur, rõõm kah.
6. koht | 5. november 14.30 ehk hetk, kui väljendus võimsaimal moel draama, mida Premium liiga viimane voor suutis pakkuda. Pea peale oli keeratud kõik, mis võimalik!
Kohe seejärel andis Flora eduseisu käest ja jäi ise neljandaks. Kui Kalju suutnuks kaheksa üleminuti jooksul Infonetile 2:2 viigivärava lüüa, näinuksime lisamängu Infoneti ja Levadia vahel, aga tulemus oli lõpuks, et meistritiitel rändas esimest korda Lasnamäele.
5. koht | 22. juuni ja "Will Grigg is on fire, You’re defence is terrified!". Põhja-Iirimaa fännide laulupidu pärast EMi alagrupiturniiri viimast mängu Saksamaaga oli üdini fantastiline. Mängu eriti polnud – Põhja-Iirimaa teadis, et väike kaotus viib nad edasi ja kui Saksamaa 30. minutil Mario Gomezi väravast eduseisu kätte sai, rauges matš üpris rahulikuks kulgemiseks, mille peamisteks ilmestajateks põhja-iirlaste väravavahi Michael McGoverni supertõrjed.
Aga sportliku pinge puudumise korvas tribüünidel toimunu. Põhja-Iirimaa fännid ei teadnud, kas nende turniir jätkub või mitte ja otsustasid võtta viimase – terve teise poolaja kõlas Will Griggist – ründaja, kes ei pääsenud EMi ajal kordagi platsile! – laul, millest kujunes terve EMi sümbol.
Ning kui lõpuvile oli 0:1 kaotuse viseerinud, keeldusid põhja-iirlased Parc des Princes staadionilt lahkumast, vaid laulsid seda sama laulu veel. 10 minutit, 20 minutit, pool tundi. Lihtsalt fantastiline!
4. koht | 6. september Zenicas. Magnus, kas mõtled tagasiastumisele? Eesti koondise mannetu, hooletu, ükskõikne ja tahtejõuetu esitus MM-valiksarja avamatšis on päädinud 0:5 kaotusega Bosnia ja Hertsegoviinale. Mängujärgne intervjuu peatreener Magnus Pehrssoniga meediatsoonis. Kui kaks kohustuslikku küsimust platsil juhtunu kohta päritud ja vastatud, oli aeg küsida see kõige tähtsam.
Aus on märkida öelda, et kohe pärast lõpuvilet postitasin Twitterisse järgmise säutsu:
Magnus Pehrssoni ja Eesti koondise teed peavad lahku minema. See koostöö lihtsalt ei toimi.
— Ott Järvela (@ottjarvela) September 6, 2016
NB! Kui lahkumisintervjuu (see toimus telefonitsi, igast väljaandest oli toru otsas üks ajakirjanik) läbi, tänasin Pehrssonit avatud ja professionaalse koostöö eest kogu ametiaja jooksul. Mänguliselt läks 2016 pekki pea kõik, aga Pehrssonile tuleb au anda, et ta ei löönud ühegi tõstatatud teema ees põnnama, vaid selgitas alati oma vaatenurka, millega, tõsi küll, ei pruukinud nõustuda.
3. koht | Cristiano Ronaldo langemine EM-finaalis | Järgnevad read EM-finaali ajal kirjutatud artiklist, mis avaldus teise poolaja alguses: "17. minutil oli selge, et nüüd on asjad teisiti. Ronaldo istus murule ja pisarad hakkasid voolama. Tippsportlane ju tunneb oma keha ideaalselt ning Ronaldo teadis, et nüüd on kõik ja ahastus sai mehest võitu. Kaotusi võib taluda, aga nüüd ei lasta tal isegi proovida kaotuse vastu võidelda…
Ronaldo proovis veel jätkata. Tohtrid teipisid põlve nii tihkelt kinni kui võimalik ja kapten tuli platsile tagasi. Paar minutit hiljem oli siiski kõik. Nurgalööki kaitses oli näha, et Ronaldo ei suuda end hüppeks maast lahti tõugata. Ta viis veel ühte jalga järele liibates – mõelge, mis valu ta seda tehes trotsima pidi! – rünnakule, andis vasakusse äärde Nanile söödu, aga viipas siis pingile, et nüüd on kõik. Pisaratega võideldes võttis ta kaptenipaela õlalt, viskas selle pettunult vastu maad ja räntsatas murule."
Maailma parima jalgpalluri langemine karjääri tähtsaimas mängus mõjus tol hetkel totaalse peorikkujana, sest tundus loogiline, et ilma Ronaldota on Portugalile neetult keeruline Prantsusmaale väärikas ja huvitav lahing anda. Jalgpall tõestas aga taas, et on ettearvamatu.
Peatreener Fernando Santos oli drillinud Portugali raudkindlaks meeskonnaks, kes suutis üle olla ka kapteni langemisest. Ronaldost sai lisaajal meeskonna abitreener ning Portugal võitis oma ajaloo esimese suurturniiri.
2. koht Ragnar Klavan Liverpooli | Selles, et Eesti koondise kapten on teel Premier League’i, polnud erilist kahtlust. Klavan ise oli sellest korduvalt rääkinud ja kõlakad olid ringelnud juba 2015. aasta suvel ning Augsburgil puudusid hoovad ja loogilised põhjused tema kinnihoidmiseks.
Aga Liverpool oli kõigi paukude vanaema! Everton või Crystal Palace. Middlesbrough või Southampton. Need on näited loogilisena tundunud ja jõukohastest sihtpunktidest (oluline ka, et ühegi peatreeneriks polnud tol hetkel vana kooli briti treener, vaid modernsemat jalgpalli viljelev tüüp).
Aga et Jürgen Klopp soovis Klavanit enda ridadesse, tundus uskumatuna. Tegelikult tundub nüüdki. Esmaspäevase Merseyside’i derbi teleülekandes oli Klavan avavile eel pikalt kaadris. Lummav vaatepilt. Ning loodetavasti ka tohutu inspiratsioon noortele Eesti jalgpalluritele.
1. koht Leicester City tiitlivõit | Isegi Albaania koondise EM-tiitel või Eesti koondise 5:0 või Belgia üle Brüsselis poleks suutnud Leicesteri esikohta väärata. Kaasaegse tippspordi kõige uskumatuma muinaslugu hüpnotiseeris kevadel terve (jalgpalli)maailma. Ning nagu heal muinasjutul ikka, oli lõpp õnnelik.
Tiitlivõidu vormistanud Tottenham – Chelsea kohtumise (2:2, üliilusa viigivärava lõi Eden Hazard) eel kirjutasin loo: "Leicesteri edu on vaimu triumf võimu üle.", kus märkisin:
Näiteks see, et hooaja viimase vooru mängu eel esineb Leicesteri kodustaadionil klubi ajaloo esimese meistritiitli ja geniaalse peatreeneri Claudio Ranieri auks Andrea Bocelli:
Oli vägev jalgpalliaasta!
Kommentaarid