Katrin Lust: ma poleks uskunud, et kallis ja kvaliteetne koeratoit teebki imet (45)

Olen ikka alati oma lemmikule ostnud koeratoitu tavalisest supermarketist. Sealt, kus ostan ise oma toidu. 

Detsembri alguses jalutasin mööda vanalinnas ühest lemmikloomapoest Snob Cats&Dogs, kuhu Kuzmitš mind ise rihma otsas sisse tiris. Vaatasin imestusega kahekiloseid koeratoidukotte hinnalipikuga 20-30 eurot. Mõtlesin, et mis hullud küll oma koerale sellist kallist kraami ostavad ja kas üldse keegi seda kraami Eestis ostab.

Kuidagi läks aga ikka nii, et poemüüja oli nii tore inimene, et ka mina lahkusin sealt just ühe sellise kalli koeratoidupakiga. Müüja ütles, et tavalisel poetoidul on igasugu jampsi sees, aga Acana koeratoit on tehtud tõelisest kraamist. Ja sõnale tõeline pani ta erilise rõhu. 

Koju jõudes vaatasin pakki ja mõtlesin, et ma olen järjekordne loll, kes sattus oma totra lemmikloomaarmastusega hea klienditeenindaja ohvriks. Samas mõtlesin, jumal tänatud, et niigi odavalt läks ja ma koerale sadade eurode eest kampsuneid ja UGGi saapaid ei ostnud. Neid müüdi seal ka.

Kui oled terve elu ostnud koerale Pedigreed ja muud supermarketi-koeratoitu, tundub esimese hooga imelik, et nüüd käisin väikese paki eest välja kordades rohkem kui tavaliselt ja seda eriti minusuguse kokkuhoidliku inimese puhul.

Pakk ise oli muidugi ilus küll. Sellele oli kirjutatud, et  toidu sisu on toodetud Kanada Alberta parimatest mahesigadest, toidus pole vett ega juurviljarisu ja tegu on vaid puhtast lihast valmistatud graanuliga.

Kui kallis koeratoit juba kodus, siis tuli ju katsetada. Muide samal õhtul sattusin vaatama Vene filmi "Karvased jõulud", mille tegelased olid pankuri kaks koera, kes päästsid rikkuri maja tema äraoleku ajal varaste käest. Muide, vargad meelitasid pankuri koeri just sellesama Acana toiduga ja ise veel mõtlesin, et näe, sisuturundus filmis ja mina olen sama kraami ohver.

Ma poleks tegelikult  iial uskunud, et kallis ja kvaliteetne koeratoit teebki imet. Kusja karv lõi nädalaga läikima nagu Pantene Pro V reklaamitüdruku juuksed televiisoris. Energiat oli rohkem, silmad särasid ja koerake puhkes tõesti justkui õide. Eriti arvestades seda, et tegu on varjupaigakoeraga, kes vajas natuke rohkem turgutamist parema välimuse nimel kui ehk mõni tõupuhas, terve elu hea toidu peal olnud koer.

Vahetult enne jõule lõin lahti ka lemmikloomafoorumid ja vaatasin, mida inimesed lemmikloomatoidust üldse kõnelevad. Ka foorumites räägiti, kuidas odav toit teeb koera silmad rähmaseks, karv kaotab läike jne. Muide, koeratoidu teemal oli internetis sadu vestlusi.

Täpselt jõulude ajal  (pärast kolme nädalat) sai Kusjakese Kanada Alberta siga otsa ja Snobi lemmikloomapoe uksed olid kuni 26. detsembrini kinni. Nüüd ei jäänud mul muud üle, kui seda eksperimenti jätkata ja seadsin sammud supermarketisse, kust ma ostsin oma sõbrale paki kõige odavamat kraami. Ma lihtsalt tahtsin katsetada, kas vahe odava ja kalli toidu osas mängib tõesti looma välimuses ja olekus nii suurt rolli.

Kusja, kes kasvas üles Moskva tänavatel, muidugi kaussi ei sülitanud ja sõi odavat toitu sama õhinaga kui kallist, aga vähem kui päevaga olid loomakese silmad tõesti rähmased, karv kaotas läike praktiliselt üleöö ja energiat oli lomal samuti kordades vähem kui enne. Viskasin odava toidu prügikasti.

Eile sai Kusja Snobist uue paki koeratoitu. Seekord parimat ookeanikala, maitsestatud Alberta köögiviljadega. Silmad on jälle rähmast puhtad, karv hakkab taas vaikselt särama ja jalutuskäigud on kordades energilisemad.

Ma täiesti mõistan, et ma soovitan mingit ülikallist koeratoitu, mis võib kõlada absurdsena, aga kel vähegi võimalik, proovige järgi. Kümnekilosel Kusjal kulub üks kahekilone pakk kolme nädala peale (graanuleid kulub vähem, sest pakil on kirjas, et nad paisuvad kõhus) ja koer näeb tõesti kordades tervem välja kui tavalise supermarketitoidu peal olles. Oluline on veel mainida, et tegu ei ole sisuturundusega ja oma koeratoidu ostsin vanalinna lemmikloomapoest