Mihkel Uiboleht | Iduettevõtlus, jalgpall ja Eesti (1)

Nüüdisajal on laialt levinud ja äärmiselt ligitõmbav mõiste “iduettevõte” ehk inglise keeles start-up, millega iseloomustatakse uusi ärimudeleid ja nutikaid lahendusi. Eesti on selles valdkonnas esirinnas. Kas mõtteviis kehtib ka jalgpallis?

Skype, ZeroTurnaround, Fortumo, SportID, Transferwise, Sportlyzer, Click and Grow, Taxify ja paljud teised – nende kunagiste või praeguste Eesti iduettevõtete edulugude jälgedes astuvad uued üritajad. Sellist lähenemist ärile saadab uuenduslik õhkkond, teatav salapära ja ootusärevus, et kohe-kohe võib alata mõni maailmavallutuslik tähelend. Tõukeks on unistus või nägemus ning eelduseks meid praegusest olukorrast edasi aitav tark mõte, selle peale ehitatud sisuline lahendus ja hästi läbimõeldud töö tulevase kogukonnaga ehk turundus.

Kuna iduettevõtlus on saanud Eesti kaubamärgiks, siis on selle mõiste kasutamisega ka liiale mindud ja teinekord tundub, et igast algatusest on saanud “idundus”. Laia rahvahulga sekka läinud mõistetega nii paratamatult juhtub – nad on oma menukuse ohvrid.

Siilitarkuses on võimalus

Mu teadmised iduettevõtlusest olid ahtad, kuni sain kutse 9. detsembril Eesti rahva muuseumi uues hoones toimunud Startup Day 2016 spordivaldkonna ettekannetele. 2700 osalejaga üritusel valitses ühelt poolt õhinat ja mõtteid, teiselt poolt kogemust täis õhkkond. Jah, teatud osale inimestele on esikohal ikkagi raha, kuid enda jaoks noppisin välja just õhinapõhise suhtumise.

Mida rohkem oma esinemist ette valmistasin, seda enam leidsin võrdlusi jalgpalliga, eriti pärast kohapealsest õhustikust parima kättesaamist. Aivar Pohlaku tsitaat “Sa pead olema unistaja, et seada endale siht, lihtsameelne, et asuda sihi suunas teele, sinus peab olema jõudu ja usku teel püsimiseks ja sa pead saama teel targaks, et jõuda kohale” ehk lühidalt mõttetera “targana ei asuta teele ja unistajana ei jõuta kohale” sobib iduettevõtlusesse nagu valatult.

Jalgpallikoondise vapiloom siil kannab edasi iduettevõtluse alusmõtet: me ei pruugi olla kõige suuremad ja tugevamad, kuid võime olla kõige targemad. Nii juba Kalevipoja-aegadest. Siili ettenägelikkus, võime mõjuda armsana, aga vajaduse korral ka rünnata või end kaitsta ja kerra tõmmata aitab tulemuseni jõuda.

Startup Day spordivaldkonna arutelus tõi Sportlyzeri eestvedaja Tõnis Saag välja, et Eesti turg on liiga väike ja see sunnibki ettevõtteid välismaale liikuma, rohkem pingutama ja kõrgemaid sihte seadma. Sama kehtib Eesti jalgpallis – peame meiegi ala parimaks rahastamiseks leidma lisavahendeid välismaalt, olgu tegu teleõiguste või mängijate müügiga, sest kohalikul turul puudub väiksuse tõttu profispordi rahastusloogika.

Kui mõni välisasjatundja Eestisse satub, kõlab tihti naiivne küsimus kohaliku liiga teleraha, piletitulu või pealtvaatajatele mõeldud toodete müügi kohta, sest suurtes riikides on need põhiline sissetulekuallikas. Meil ei ole võimalik võistelda suurte riikidega nende reeglite järgi (näiteks rahvaarv ja rahahulk), sest siis jääme alati kaotajaks ja võime loobuda enne avavilet. Seepärast oleme iduettevõtlusele täiuslik paik maamunal. Teatud mõttes võib väita, et kõik meie tegevused siin ongi üks paras idundus ja siililikus tarkuses on peidus kogu Eesti võimalus.

Iduettevõtlust iseloomustab see, et toote või teenuse tulusust ei ole veel tõestatud, puudub väljakujunenud kliendibaas ja ärimudel on pidevas jõulises arengus, samal ajal tuleb kulud hoida väikesena. Rahastamiseks on mitu võimalust: teha seda ise, kaasata välisvahendeid, loota mõne üksikisiku või suurema seltskonna huvi peale. Kõlab täpselt nagu arenev klubijalgpall, kus valikud, võimalused ja ohud on väga sarnased. Klubid on samamoodi ülesehitusjärgus, tuleb luua sidemed kogukonnaga ja muutuda usaldusväärseks kaaslaseks; ka jõuline areng on pidevalt jalgpalli liikumist iseloomustanud. Millisest klubist saab meie jalgpalli Skype või Taxify? Kellel on tahtmine, siht silme ees ja tee selleni paigas?

Millised on meie kiirendid?

Start-up’ide arengu taganttõukamiseks kasutatakse niinimetatud kiirendeid. Tegemist on keskkonnaga, kus alustavale ettevõttele pakutakse teadmisi ja see viiakse kokku võimalike rahastajatega, peale selle pakutakse mõnikord ka väiksemat finantstuge. Jalgpallis nimetatakse niisugust “kiirendit” klubidega peetavateks kohtumisteks ja sellel on paslik pikemalt peatuda.

Avalikkusele paistab jalgpalliliidu ja klubide hooajast vaid jäämäe tipp – sportlikud lahingud rohelisel väljakul. Ettevalmistus, iduettevõtluse keeles kiirendis või teise nüüdisaegse väljendiga loomeinkubaatoris olek jääb varju. Mida siis õigupoolest tehakse?

Kuulen sageli novembri lõpus jalgpalligalal mõnelt tuttavalt: “Nüüd saad pärast pingelist aega ka natuke puhata, hooaeg on ju läbi!” Vale – oktoobrist kuni märtsini on kõige töömahukam aeg!

Alaliidu ja tippklubide koostööks on mitu erinevat vormi. Esmalt kogunetakse septembris ja oktoobris dialoogkohtumistele, milleks alaliit valmistab ette analüüsid ja pakub välja teemad, mis puudutavad kõiki, peamiselt võistlusjuhendi ja pikaajalisemate arengutega seotuid. Näiteks sel aastal keskenduti kollaste kaartide süsteemile, esimese ringi mängimisele kunstmuruväljakutel ja liiga täisprofessionaalseks muutmisele järgmise nelja-viie aasta jooksul. Kutse kohtumisele saavad klubide üld- ja sportlikud juhid, alaliidu poolt on kohal samuti tippjuhtkond ja erinevate valdkondade eest vastutajad.

Teiseks vormiks on novembrist kuni jaanuarini vältavad individuaalsed kohtumised klubidega, mida saab võrrelda iduettevõtlusest tuntud kiirendiga. Tegemist on kohaga, kus ühiste jõududega saavad lahenduse klubile eriomased mured, olgu selleks raskused suhtlusel omavalitsusega või turundusvaldkonnas järgmise sammu astumine. Teiseks pooleks on klubipõhised ülesanded, näiteks kogukonnategevuste elluviimine, sportliku arengukava täiustamine kindla lõiguga või kvaliteediraamatusse uue peatüki lisamine.

Kolmas kiirendi vorm on infrastruktuuri koosolekud, mida aasta jooksul on peetud ligi 20 piirkonnas. Eesmärk on vastava maakonna või linna treening- ja võistlusstaadionite arengu planeerimine, kaasates omavalitsused ja kohaliku jalgpalliaktiivi. Kohtumisteks valmistas alaliit ette analüüsi vastava piirkonna infrastruktuurist, misjärel lepiti kokku plaan järgmisteks sammudeks.

Neljas selline vorm on litsentsiprotsess koos oma finaali ehk litsentsikaitsmisega. See võib tunduda bürokraatlik, kuid ainult sellele, kes ei süvene asja sisusse. Jätkusuutlik majandamine, tippklubile vastav isikkoosseis või vajaliku juriidika paikasaamine – see on eeldus, et üldse võistlema hakata. Eraldi väärivad väljatoomist litsentsiprotsessi koolitused, kust ei puudu ka turundus- ja meediaväljaõpe. Omaette teema on erinevate komisjonide, näiteks noortekomisjoni koosolekud kahe hooaja vahel.

Uueks hooajaks ettevalmistamisel on seekord astutud veel üks samm: nimelt valmib Premium liigale uus turunduskava, mille väljatöötamiseks toimusid ajurünnakud (või peaks kasutama iduettevõtluse keelt ja ütlema, et veedeti aega loomeinkubaatoris?). Tulemus viiakse klubide ette jaanuari lõpus jalgpalliliidu juhatuse iga-aastasel visioonikoosolekul (loe: start-up’i-päeval).