Rein Taaramäe Lembitu Kuusest: viimased kokkusaamised andsid lootust ja rõõmu, et ta paraneb (2)

Vändrast pärit sportlane on terve elu spordile televiisori vahendusel kogu perega kaasa elanud ning Kuuse reportaažidest on tal kõige ehedamalt meeles murdmaasuusatajate Andrus Veerpalu ja Jaak Mae hiilgeajad 2002. aasta Salt Lake City taliolümpial.

 

"On selge, et Lembitu jututa poleks minus ega paljudes teistes sellist vaimustust tekkinud. Olid justkui teised jõulud ja emotsiooni jätkus kauaks," lausub Taaramäe.

 

"Mäletan, et põhikoolis olid arvutiklassis pärast seda 15km klassikasõitu (Veerpalu võitis, Mae tuli pronksile - H.R.) pea igal kuvaril taustapildiks meie sangarite fotod."

 

 

Pärast Kuuse surma otsis rattur elektronpostist telelegendi vanu kirju, sest Taaramäele meenus kohe, et need olid isemoodi. "Kirjad olid rohkem avatud ja talle meeldis rääkida ka oma elust ja mind motiveerida ning jõudu soovida temale kohaste väljenditega.

 

Näiteks saatis ta alati jõulutervituse ja soovis ikka kõike ilusat ning lisas lõppu, et tee siis tööd, selle pealt saad suvel vilju lõigata. Aegajalt lisas Lembitu mõne foto ka. Üks tuleb kohe meelde: tema koduaia pilt südatalvel, üleni lumine ja talvine ning väliterassil oleva laua otsa oli sadanud umbes meetrine lumekuhi," meenutab Taaramäe.

 

Mida võiks aga praegused spordireporterid Katjuša-Alpecini ratturi arvates Kuusest õppust võtta? "Ega see polegi võimalik. Ta oli selline nagu ta oli. Lembitu sarnanes tippsportlasele, kes tegi, mida tõeliselt armastas. Arvan, et ei valeta, kui tema töö oli tegelikult tema suur hobi. Nelja silma all meenutas Kuuse mulle väga minu esimest treenerit Erich Pernerit. Ma võtaks nad kokku kolme sõnaga: entusiast, entusiast, entusiast."