Asjaolud langesid kokku: Aleksei Budõlin asub Šveitsi judokoondise treeneriks (1)

„Kõik asjaolud langesid kokku. Paljud riigid soovisid pärast Rio olümpiamänge teha muutusi ja otsisid uusi treenereid. Muutus ka Eesti spordisüsteem (alade peatreenerite asemel hakati palka maksma sportlaste isiklikele juhendajatele, judoliit kaotas koos sellega peatreeneri ametikoha – V.A.) ning see aitas mul uue sammu astuda,“ räägib Budõlin, kes juba töötab Šveitsi koondise ühe treenerina ning allkirjastab lähiajal kirjaliku lepingu.

„Mina kui treener soovin areneda. Olen juba 40aastane ja tahtsin end teisel tasemel proovida. Usun, et Šveitsi-variant on hea nii mulle kui ka neile.“

Tahab hoolealused olümpiale viia

Ses Kesk-Euroopa riigis töötamise võimalus avanes Budõlinil tänu asjaolule, et sealne koondis üha paisus ning on nüüdseks juba 24-liikmeline. Ta tutvustab, kuidas uus töövõimalus tekkis: „Šveitsi koondise itaallasest peatreener Giorgio Vismara teatas, et tahaks mind oma meeskonnas näha, sest mul on noorte judokate arendamisel kogemusi. Seal on noored, juuniorid ja täiskasvanud on koos, koondislaste vanused jäävad vahemikku 17-25 aastat. Nõustusin, sest tegemist on huvitava väljakutsega.

Olen käinud juba kolmes šveitslaste laagris, esimesed koostöösammud astusime oktoobris. Kõik on sujunud ja sealne pool on väga huvitatud koostöö jätkamisest. Niimoodi jõuamegi lepinguni, selle detailid on viimistlemisel. Personaalselt hakkan tegelema kümne sportlasega, kes praegu on viimast aastat juunioride klassis. Loodame neilt arengut, mõni sportlane jõuab loodetavasti ka 2020. aastal Tokyo olümpiamängudele.“

Terve Šveitsi judokoondise päralt on Zürichist mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas Bruggi-nimelises väikelinnas rahvuslik baas, kus olemas kõik tipptasemel harjutamiseks vajalik. „Tingimused on niisugused nagu peavad olema – 24-liikmelise koondise käsutuses on lisaks kolmele treenerile füsioterapeut, jõusaal, kõik muu. Linnas on suur ülikool ja saab kasutada selle spetsialistide abi. Šveitsi spordisüsteem meeldib mulle väga ja mõndagi sellest võiks ka Eestis üle võtta,“ ütleb Budõlin, hääles kerge kahetsusetoon.

Omapärane on asjaolu, et selle mitmerahvuselise riigi koondises pole kergeima ega raskeima kaalu mehi. Mis aga Budõlinile kogemuse mõttes eriti huvi pakub – sealmail on kolmandik koondislastest naised-neiud: „Nendega töötamine tähendab hoopis teist kogemust, Eestis aga naiste tippjudot pole.“

Töötab umbes poole aastast võõrsil

Tänavuseks aastaks on kokku lepitud, et Budõlin on šveitslaste käsutuses 150 päeva, lisaks võistlused. „Esialgse rütmi kohaselt olen kaks nädalat seal ja seejärel kümme päeva kodus. Päevade arv pole kivisse raiutud, see sõltub laagritest ja võistlustest. Olen šveitslastega juba käinud laagrites Itaalias ja Austrias, järgmisel nädalal sõidan sinna tagasi. Veebruaris-märtsis toimub palju võistlusi, lisaks käib ettevalmistus aprillikuiseks EMiks – siis olen rohkem kodust ära, sügisel jälle vähem. Esimene aasta on kokku lepitud 150 päeva peale ja kui selle lõpus kõik rahul on, viibin järgmisel aastal seal juba rohkem,“ tutvustab Budõlin, kelle peres sirgub kaks last.

Budõlin jätkab Minaškini juhendamist

Aleksei Budõlini judotreeneri töö kõrghetk saabus kahtlemata eelmise aasta Euroopa meistrivõistlustel Kaasanis, kus Grigori Minaškin võitis kehakaalus kuni 100 kg pronksmedali. Budõlin märgib, et Šveitsi koondise juurde tööleasumine ei tähenda koostöö lõpetamist Minaškiniga.

„Saan jätkata Minaškini isikliku treenerina. Oleme koostööd teinud seitse aastat, ta on täiskasvanud sportlane ning ma ei pea enam iga heite ajal tema kõrval olema. Mõistame teineteist väga hästi ning saan jätkata talle nõuannete andmist,“ tutvustab Budõlin edasist koostööd.

„Olen Šveitsis kokku leppinud, et tohin Minaškiniga edasi töötada. Kõige otsesemalt saab seda teha ühistes rahvusvahelistes laagrites. Näiteks hiljuti Austrias peetud laagris olid kohal nii Šveitsi koondis kui ka eestlased ja sain seal Grigorit aidata. Ta võib endiselt igal hetkel minu poole pöörduda.“