Mart Treial | Talisport ja lollide lohutus (11)
Et äkki just täna õnnestub meie murdmaasuusatajatel teha hooaja parim sõit ja ilkujate suhu pisut lund visata.
Et äkki just täna tabavad meie laskesuusatajad kõik märgid, jaksavad arvestatava tempoga suusatada ja liuglevad rõõmsal meelel punktikohale.
Et äkki just täna õnnestub Kristjan Ilvesel ideaalselt nii suusahüpe kui ka murdmaasõit, mis võiks mehe enda sõnul tähendada heitlust esikümne piirimail.
Et äkki just täna kasvavad Kaarel Nurmsalule tiivad, mis kannavad ta paremate päevade kaugusele.
Kahjuks tundub mulle, et olen väheseid lolle, kes veel loodab ja usub meie talisportlastesse. Vabandust, talisportlastesse, kes pole Kelly Sildaru. Kellyt rahvas armastab, sest ta on maailma parim. Eks ole antropoloogiliselt huvitav vaadelda, mida rahvasuu siis kõneleb, kui tulevad, ptüi-ptüi-ptüi, esimesed tagasilöögid. Aga see selleks.
Nii nagu kahevõistleja Karl-August Tiirmaa jaoks on elementaarne, et väikeriigis nagu Eesti peaks kogu koondis ühte hoidma ja koos treenima, on minu silmis enesestmõistetav, et spordisõbrad koonduvad meie atleetide selja taha. Toetavad ja usuvad. Ka raskematel aegadel. Sest kui meie seda ei tee, kes siis veel?
Me ei palu ju sakslastel või soomlastel enda eest laulupidusid korraldada ja suviseid jaanilõkkeid sussutada. Veel vähem tasub loota, et norralased või itaallased meie (suusa)sportlastele kaasa elaksid. Pealegi, kui protokolli taha vaadata, siis pole see olukord nii lootusetu midagi.
Jah, laskesuusatajad on tänavu hoolimata uuest treeneriduost Indrek Tobreluts - Ilkka Luttunen jõudnud kamba peale vaid korra MK-sarjas punktikohale. Põhjuseks eelkõige kasin suusavorm. Paneb kulme kergitama? Kindlasti. Reaalsus on aga see, et Soome suusatreeneri metoodikale polegi võimalik adekvaatset hinnangut anda, kui sportlased pigem enda ravitsemise kui treenimisega tegelevad.
See, miks eestlased nõnda tihti haigestuvad, on muidugi omaette ooper, aga siililegi selge, et tõvevoodist otse maailma tippu ei suusata. Küll aga ei saa mööda vaadata faktist, et tänavu viirushaigusega kimpus Kalev Ermits, kellega Luttunen juba aastaid koostööd teinud, on täie tervise juures vaieldamatult suusarajal meie koondise kiireim. Ühesõnaga, potentsiaali nii laskesuusatajates kui ka Luttunenis on, jaguks vaid tervist ka.
Jah, pikemaid distantse sõitvad murdmaasuusatajad teevad pigem suuri sõnu kui tulemusi, aga neisse tasub uskuda kahel lihtsal põhjusel: esiteks, enamik neist on eelnevatel aastatel vähemalt tagumistele punktikohtadele rühkinud; teiseks, nad ise usuvad endisse nii meeletult, et patt oleks kõrvaltvaatajana seda mitte teha. Ja kui sprindist rääkida, siis tänavu kolm korda veerandfinaali pääsenud ja teist sama palju napilt ukse taha jäänud 23aastane Marko Kilp on alles karjääri jalamil.
Niisamuti on seda 20aastane Ilves, kelle õige areng suusarajal usutavasti alles algab. Tema mõned aastad vanemad koondisekaaslased vennad Han Hendrik ja Kail Piho ning Tiirmaa on samuti tänavu näidatust enamaks võimelised. Ja jaanuaris ligi kolmeaastase pausi järel suurde sporti naasnud Nurmsalu (25) räägib enda eest: üleeile põhjas, eile juba MK-punktidel. Ning tema alles taasavastab end.
Ahjaa, kui äsjaloetu hingerahu ei paku, siis ma tean ühte teist ütelust ka: lootus sureb viimasena. Ainult Chuck Norris pärast teda.
Nüüd aga pärast kasvuhormooni kaardimajakese kokkuvarisemist on seis selline, et tulemused vastavad just eelnevalt tehtud tööle. Seis kahevõistluses ja laskesuusatamises on just selline nagu ta olema peab pärast pikki aastaid alarahastatuses vegeteerimist. Murdmaas ja sprindis need, kes enne professor Kõksi turbo abil vabalt punktikohtadele sõitsid ei jaksa seda puhtalt enam kuidagi. Nii lihtsalt on ja kõiges selles tuleb "tänada" Keemja Matit.