Loomulikult haaras Eesti ajakirjandus postitusest kinni, sest erinevalt näiteks naaberriigist Rootsist kehtib meil veel (sõna)vabadus erinevate (käitumis)kultuuride kokkupuutel tekkivatest probleemidest rääkimisel.
Loomulikult kogusid juhtumi kohta kirjutatud artiklid pehmelt öeldes erineva sisuga kommentaare. Mille peale läks leili Facebooki grupp Salliv Eesti. Ja sallivusest oldi kaugel. Mõned agaramad nõudsid Punabi kohest vallandamist, väites, et progressiivsetes riikides oleks arsti suhtes otsemaid ka kriminaalasi algatatud. Sallijate suurimaks mureks polnud mitte see, miks selline instident toimus ja kuidas saaks neid tulevikus vältida, vaid see, et Punab sellest üldse rääkida julges.
No mida värki? Päris segi minnakse juba? Kes siin riigis ikkagi vihakõnet ajab ja kes keda ässitab? Loomulikult nõuti resoluutset seisukohavõttu ka Punabi tööandjalt. Kas tõesti ihkame ajastut, kus enne, kui midagi öelda tohime, peame tööandjalt luba küsima? Ajastut, mil mõne jaoks mittemeeldiva info avalikustamise korral on risk sattuda seltsimeheliku kohtu ette (loe: vihaste sallijate meelepaha alla)?
Muide - ei olnud märgata, et keegi Punabi kritiseerijatest oleks astunud välja rünnaku alla sattunud naisarsti kaitseks.
Istuvad hirmunult kodus, aga vähemalt sallivad.
Kas mitte kogu euroopa kui viimse paradiisi kantsi juhid mitte meelega seda olukorda pole tekitanud?
Liiga heaks on eluke meil siin läinud ja juhtidel pole enam suurt millegagi "rahvast kaitsta", kuid rahvas pole olnud mitte kunagi peamine, ikka need kurjamid raha ja võim.