Kommentaar
19. veebruar 2017, 19:44

Igor Gräzin | Provintsi ülistuseks (26)

Õhkõrnad valgete kleitidega neiud ja kunstnikulipsudega härrasmehed Anton Tšehhovi näidendites („Kirsiaed“, „Kajakas“, „Ivanov“) ja Oskar Lutsu filosoofist apteeker Palamuse noori ellu saatmas („Suvi“) on mõeldamatud mujal kui üksnes provintsis.

Kusjuures provints ei tähenda linna puudumist, vaid omaette olevat ilusat ja väärtuslikku elu. Just provintsis on alati olnud natuke kopitavat kodusust („ei särada ei antud meile… ent siiski tere tulemast!“, Aleksandr Puškin), veidi maitsetut moe-maitset (Gogoli „Surnud hingede“ galerii on nii koomiline kui ka ülev!), tabamatut igatsust („Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“ – „Kolm õde“), natuke lihtsameelset ausust… Kui Puškin nimetab oma tähtsaimat kangelannat Tatjanat provintsitariks, siis on see mõeldud ülivõrdes komplimendina.

Juured on provintsis

Eesti kadakliku ja talupoegliku provintsi ülistus on olnud Artur Adsoni memuaaride, kõigi Lutsu lugude, August Kitzbergi päevikute ja ülestähenduste, Lydia Koidula luule üks olulisemaid teemasid. Ma ei tea, kas eestluse aluseks on olnud Eesti talu, aga Eesti küla ja alev kui provintsi hing on seda olnud kindlasti.

Sõites mööda Eesti teid, kohtame alailma pruune viitasid nende Eestile tähtsate nimedega, kes on neid paigus sündinud – Pitka, Eenpalu, Baer, Masing, Jakobson, Tõnisson… Rääkimata väikelinnadest, nagu Tartu, Pärnu, Valga, Võru ja paljud teisedki. Isegi Jõgeva, tegelikult isegi mitte ajalooline küla ega alev, vaid lihtsalt raudteejaam on kasvatanud Marie Underi ja Alo Mattiiseni.

Ja ometi on täna kujunemas olukord, kus meie rahvusriikluse aluseks olnud provints on hääbumas mõne suurema linna ääremaaks. Liites provintsi suurema provintsi külge – Helsingi tunnelit ihalev Tallinn taotleb sisuliselt Helsingi ääre- või eeslinna aguli staatust –, kaotame  provintsi kui väärtuse omaette. Olen nõus, et see on domineerivalt materialistliku ja majanduslikku heaolu kõrgeimaks pidava ühiskonna paratamatus, millest pole ehk pääsu. Aga mul on raske jääda nõusse haldusreformi argumendiga, et uus Eesti haldusjaotus peab olema üksnes ülevalt poolt (Toompealt vaadatuna) efektiivne.

Oma erakonna saadikuna Tartu maakonnast väidan nagu mitu minu ametivenda ja poliitilist kolleegi: Tartumaa väärtus ei ole see, et ta on mitte-Tartu, vaid see, et ta on omaette asi: kui meenutada kõiki Elva motiive Mati Undi, Jaan Kärneri, Konrad Mäe, Uno Lahe, Ain Kaalepi, Hugo Raudsepa loomingus, siis peaks ju mõistma, et kõik need ja sajad muud kohad üle terve Eesti- ja Põhja-Liivimaa kujutavad endast omaette väärtusi, hingelisi ja kogukondlikke kooslusi, millel on omaette kvaliteet. Vähemalt inimestele, kes provintsis elavad (nimetan neid – provintsiaalideks), aga võimalik, et ka neile, kes tahaksid provintsiaalid olla.

Tšaikovski meloodia sai sündida Haapsalus, Samoilovi luule Pärnus ja Aivar Kuusmaale on elu Raplas ka elustiili küsimus. Provintsis on sarmi, mida on raske kirjeldada, aga milles on inimlikkust, mis mitte-provintsis on kadunud. 

Kuigi Eesti provintsis ei ole veel ei kiiret netiühendust ega mõistlikku elektrit, on veel ohtlikum see, et katkevad provintsi eluniidid – side, haridus, kaubandus. Kui isegi oletada, et külast poodi võib tänapäeval sõita ka autoga kord või paar nädalas ja et laulukoori pole tegelikult vaja (kuna on olemas CD-salvestised ja karaoke), siis riigi nn teenus jääb alles, aga provints kaob. Ja kui kaob Eesti provints, mis meie rahvast on loonud, siis muutume provintsiks kui riik, millest kui tagahoovist Rail Baltic vaid läbi kolistab.

Provintsiministeerium

Ma kardan, et Pärnu linn ei saa RB trassi endale soovides tegelikult aru, mida ta taotleb – Pärnu linn Rail Balticu kaubahoovina ei ole enam see võluv provints ja kuurort, kus jalutasid valgetes rannariietes suvitajad ja mängis Raimond Valgre. Muide ka nõukogude ajal.  

Raimond Valgre „Pärnu ballaadi“ viisi ja sõnu – „Ei seda teadnud ma iial, et õitseb roos rannaliival…“  ei kirjutata enam kunagi, sest linna peaplaneerija Kaido Koppeli  õõvastavas raudtee- ja kastilao visioonis (Sirp, 10.01.17) pole ei rannaliiva- ega suvituslinna romantikat, roosist ja muulil suudlemisest rääkimata.   

Provints pole riigis õieti kellegi asi. Maaeluministeerium maaeluga ei tegele nagu ka  keskkonnaministeerium ei tegele inimkeskkonnaga. Nad on lastud hääbuma ja enamiku riigimeetmetega aidatakse seda protsessi kiiremakski.

Seetõttu arvan, et Eesti vabariigis võiks olla üks uus ja täiesti erandlik ministeerium: provintsiaalministeerium, kellel poleks mingisugust arengukava ega perspektiiv, küll aga oleks funktsioon – säilitada olemasolevad provintsid (ülekohtuselt nimetatud ka kolkaks ja ääremaaks) ja garanteerida elu-olu alused, mis ei oleks viltu suurlinnade kasuks.

Nendes ei peaks keegi käsu korras elama ka siis, kui ministeeriumid siia asumisele saadetakse. Aga neis võiks elada need, kes on hingelt provintslased ja muidu head inimesed. Asjaolu, et kütuseaktsiis, elektrivõrgutasud, kiire internet, päästeteenistuste võrk on arenenud provintsi kahjuks, ei ole õiglane.

Muide ühel hetkel märkavad ka Tallinn ja teisedki väheke suuremad linnad, et siis, kui provints ühel hetkel ära kaob, on nad ka ise provints – Euroopa ääremaa ja Skandinaavia agul. Sest kõik on suhteline.