LAHING: Taaslavastus lahingus «Lõuna wäerind 1919» elustati 1919. kevadel peetud Vabadussõja lahing Riia–Pihkva kivitee ja Moglino mõisa vahelisel alalFoto: Küllike Rooväli
Eesti uudised
20. veebruar 2017, 02:56

Lisatud video!

Paugud, toss ja verine näpp. Viimsis taaselustus Vabadussõda (6)

„Kui läksime keelt võtma, siis jäi sõrm kuidagi venelase vintpüssi kirbu taha kinni,“ seletab Vello, miks ta pöial luuni läbi on lõigatud.

Aga ehitajana töötav mees selle pisiasja üle muret ei tunne, sest Vabadussõja lahingus Moglino mõisa eest õnnestus tal erinevalt paljudest kaasvõitlejatest ellu jääda. „Ainult luuni läkski, see pole midagi,“ lööb mees käega. Kohe ilmub ka kaasvõitlejast sanitar, kes pöidla korralikult kinni plaasterdab. Sellega on lahing Vellole ja tema kamraadidele sõjaajalooklubist Frontline selleks korraks läbi ja rühm võib entusiastlikult supikatla suunas marssida.

„Kord on nii, et söök ja jooks antakse, aga see „ja nii edasi“ peab endal kaasas olema,“ teatab meeste ülemus valjul häälel ning rivi kaob Viimsi mõisa ehk Sõjamuuseumi hoovi.

Vaid tund aega varem olid samad mehed külmast õlgu võdistades mõisapargi teises otsas oodanud ja oodanud. Tegevus, mida kutsutakse tänapäeva eesti kaitseväes militaarseks molutamiseks, tundus igavesti kestvat. Kuna tervepäev oli Viimsis vihma ladistanud, olid pealtvaatajad üsna aeglaselt kogunenud. Kuigi taeva äär kiskus juba heledamaks ja paistis, et taevaluugid on selleks korraks piduliku lahingu puhul kinni pandud, oodati veelgi rahvast juurde.

Kui pargitee äärne suuremaid ja pisemaid ilmakodanikke tihedalt täis, algas ka lahing. Algul hiilisid Vello ja ta kaaslased ligi puude vahel muretult viina võtvatele venelastele, kes olid just äsja bajaani saatel laulu jorutanud. Nüüd võeti mehikesed oma eelpostiltn aga vaikselt maha ja viidi eemale.

 Kui keel võetud, hakkas eestlaste ridades koondumine, ühtlase rivina liiguti edasi, kuulipildurid vedasid usinasti kaasa oma kuulipritsi. Ja siis alustasid eesti suurtükid. Tõe huvides tuleb muidugi mainida, et tegelikult lasid kõrvulukustavaid kärgatusi kuuldavale maasse peidetud lõhkepaketid, kuid see vähetähtis asjaolu polnud ehtsa lahingumulje loomise juures üldsegi oluline.

Sinine suits kattis kogu lahinguvälja ning vahepeal ei näinud võitlejad omasidki, rääkimata vastastest. Kuuliprits sülgas tuld, vintpüssidki paugutasid korralikult, nii et kogu kõmmutamine andis ühe pealtvaataja hinnangul Viimsi rikkama rahva tavalise sünnipäevapeo ilutulestiku mõõdu välja küll.

Nii ei märganudki paljud taamal tossupilve peitunud autot, mille juures arvutiga askeldati ja tuld tegelikult juhiti. Kas venelaste nõrga pealetungikatse või eestlaste suurrünnaku ajal vajutati arvuti klaviatuuril „enterit“ või „any key`d“, jäi allakirjutanul nägemata, kuid paugud olid nii pirakad, et panid võpatama isegi paljunäinud võitlejad.

Ja nii see läks – puude ning liivakottide taha peitunud punased avaldasid küll vastupanu, kuid pidid lõpuks ikkagi taganema või surma saama. Eestlased, lippur esiridades, tormasid mäest üles ning võtsid mõisa ära. Kui lahing läbi, säras silm vast kõige rohkem õppursõduritel, keda oli sajakonna osavõtja seas ligi pool tosinat.

Viimsi keskkooli poiss Ranno Sõnum ja Tartu Waldrofi gümnaasiumi õpilane Richard Hussar olid sõjas esimest korda. Sõnum, kes tegutseb ka Sõjamuuseumis giidina, lausus, et on varem päris relva käes hoidnud ja püssilukkugi klõpsutanud, aga laskmine oli ikkagi lahedam. Sama arvas ka Hussar, kes lubas ka järgmisel lahingu lavastusel kaasa lüüa.

Külm poistel ei hakanud. „Algul oli oodata jahe, aga lahing oli ikka paras kooli võimlemistunni jagu rahmeldamist,“ hindas Sõnum. Kuigi ka Sõnumil õnnestus korra mäenõlval kukkuda, olid nende täisealiste kaasvõitlejate heledad sinelid hulga porisemad. Kas naisega tuleb nüüd arutelu, uurisin. „Ei ole midagi, kuivavad ära ja siis raputab pori maha,“ õpetas Vello. „See on naturaalne, nagu vilt, ei jää külge midagi.“

Viimsi Sõjamuuseumi ehk Viimsi mõisa terrassi juures mäenõlval peeti eile maha Eesti Vabadussõja taaslavastuslahing pealkirjaga "Lõuna wäerind 1919", milles elustati 1919. aasta kevadel toimunud Vabadussõja lahing Riia-Pihkva kivitee ja Moglino mõisa vahelisel alal enne Pihkva vallutamist eesti vägede poolt.

Lahingus osales sadakond erinevate sõjaajaloo klubide liiget Eestist (40) Lätist, Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt (kokku 80). Korraldajateks olid Eesti sõjamuuseum ja Saaremaa Sõjavara Selts koostöös Viimsi valla ja klubiga Front Line.