Üks meie paremaid veel allesjäänud vene ajakirjanikke Nikolai Karajev on selle kohta öelnud otsekoheselt: „Jätke meid rahule!” See tähendab, et neile pole enam vaja meie kodakondsust – ei tavalises ega lihtsustatud korras. Neile pole enam vaja meie uusi eksperimente venekeelse kooliga. Eelmistega on juba kohanetud: „Meie teeme näo, et õpetame 60% aineid eesti keeles ja teie teete näo, et usute seda”. Õppekava kohaselt peaksid gümnaasiumi astujad olema võimelised eesti keeles õppima ja gümnaasiumi lõpetajad valdama vabalt eesti keelt. Need, kes juba kooli astudes võimelised olid, need valdavadki. Teised sõidavad Eestist ära – riikidesse, kus tööandjat ei huvita rahvuskuuluvus, rääkimata eesti keele oskusest. Üha rohkem ja üha targemaid sõidab ära, sest mis meil sest, eestlaste arv väheneb ju niikuinii.
Muidugi tuleb venekeelseid ka juurde – erinevaid teid pidi üsna mitu tuhat aastas, mõni neist õpetab meid, kuidas me peaksime Venemaaga käituma (näiteks sulgema venekeelsed telekanalid) ja siis solvuvad, kui näevad, kui halvasti kohalikud venelased neisse suhtuvad. Mõiste „integratsioon” on venelaste põhiosa jaoks muutunud naljanumbriks, selle protsessi soovitav lõpptulemus – eestistunud venelane ehk ”integrast” – aga sõimusõnaks.
Koduvenelane pole immigrant
Subjektiivselt tahaks Nikolai Karajeviga nõustuda. Objektiivselt aga paraku ei saa. Me oleme sunnitud tegelema kodakondsuseta kaasmaalaste probleemiga ja venekeelse hariduse temaatikaga. Ja üldsegi mitte selleks, et kellelegi midagi kinkida või teha mingeid erandeid. Üldsegi mitte venelaste pärast. Päris naljakas oli telesaates kuulda, kuidas eksminister Jürgen Ligi arvas, et me peame venekeelsed koolid ja lasteaiad Eestis sulgema selleks, et teha venelastele head. Sest soovides emakeelset haridust, teevad nemad, mõistmatud, oma lastele halba. Mõtlesin, et kui sellist juttu räägiks näiteks Venemaa haridusminister oma soomeugri kaasmaalastele, siis me oleksime ju väga pahased.
Idee sundida oma sünnimaal või kodulinnas homogeenselt – Narvas 96%! – elavaid inimesi neile võõras keeles haridust omandama pärineb tsaariaegsest venestamise kõrgpunktist. Sellise idee realiseerimise tagajärgedega võitlemiseks siia toodud tuhande NATO sõduri silme all ei hakka seda õnneks teoks tegema isegi kõige paadunum russofoob. Selles mõttes täidavad meie liitlased oma heidutusmissiooni kindlasti hästi.
Aga asi pole üldse selles. Me peame nende probleemidega, see tähendab venelastega Eestis, tegelema meie endi pärast, meie kodumaa turvalisuse pärast, meie laste julgeoleku pärast ja meie tulevaste pensionäride heaolu pärast. Ja et üha rohkem eestlasi, eriti noori (vt näiteks äsja riigi kultuuripreemia saanud teatrilavastust „Teisest silmapilgust”) on hakanud seda tõsiasja mõistma, sisendab minusse optimismi, et me saamegi lähimal aastakümnel need probleemid positiivselt lahendatud. Asja tuum on nimelt selles, et lõpuks hakkab jõudma kohale teadmine, et paralleelid eestivenelastega ning türklastega Saksamaal, marokolastega Prantsusmaal või ka süürlastega Eestis pole pädevad. Seetõttu pole pädevad ka paralleelid vastavate kodakondsusseaduste või haridussüsteemidega. Jah, meie kodakondsusseadus ei vaja muutmist ja eestikeelne haridussüsteem mingeid erandeid, kui me räägime immigrantidest – ka immigrantidest tänaselt Venemaalt.
Aga kui me räägime 28% oma kaasmaalastest, siis on aeg aru saada, et vaatamata ajaloolisele ebaõiglusele on nad siin sündinud, siin on sündinud ka nende vanemad ning paljudel vanavanemadki. Objektiivselt on Eesti nende sünnimaa, kodumaa ja ka isamaa. Ja subjektiivselt paljud seda nii tunnevadki, nad pole kunagi Venemaal käinud ning neil polegi sinna kellegi juurde minna. Osa vanema põlvkonna eestlaste unistus: kohver – vaksal – Moskva, mis pidi täituma 1991.aastal, ei täitu enam kunagi.
Ja kui me seda mõistame (sõltumata sellest, kas see meeldib või mitte), siis me mõistame, et neil kaasmaalastel on õigus oma kodumaa kodakondsusele, mitte privileegi või kingitusena. Ja neil on õigus saada oma isamaal emakeelset kooliharidust – mitte erandina.
Sundintegratsioon ei toimi
Kui me näitame, et oleme seda mõistnud, siis on meil õigus nõuda ka selget arusaama (sõltumata sellest, kas see neile meeldib või mitte), et maa, kus nad on sündinud, on Eestimaa; riik, kus nad elavad, on Eesti vabariik ning selle riigi keel on eesti keel, mida osata on enesestmõistetav kodanikukohus. Minu arvates on põhjused, miks paljud eestivenelased pole aastakümnetega ära õppinud eesti keelt, mitte ainult objektiivsed – keelekeskkonna, õpetajate, tasuta kursuste, efektiivse metoodika jne puudumine. Peapõhjus on subjektiivne – see on meelsus, mille on kujundanud olukord, kus keeleõppe põhivahendeiks on tehtud sund ja trahvihirm. Ja selle (vastu)meelsuse muutmine on meie kätes.
Vastasel korral, see tähendab praeguse kodakondsus- ja hariduspoliitika muutusteta jätkamisel, võtab üha rohkem meie kaasmaalasi Venemaa kodakondsuse ning arvab, et maa, kus nad elavad, on ajutiselt Venemaa küljest ära lõigatud tükk, kus toimub nende hariduslik diskrimineerimine. Haritum osa lahkub läände, harimatum (ja riigikeelt mitte oskav) osa lumpeniseerub ja getostub jätkuvalt Eestis. Aga see oleks ohtlik meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele, mille eest seisma kohustab meid põhiseadus.
Seepärast tulekski meil tegutseda meie endi pärast, mitte venelaste pärast, kes tahavad päris siiralt, et neid rahule jäetaks. Sest integratsioon ei toimi põhimõttel, et mida rohkem sunnid, seda rohkem integreerutakse.
Kommentaarid