Raske öelda, milline tänastest valitsuserakondadest on avalikkuse meelepaha enim ära teeninud – kas varasemalt Reformierakonna juhitud valitsust teerullipoliitika eest tuliselt kritiseerinud ja ise valitsusse jõudes samamoodi talitanud Keskerakond, või juba teist korda maksukobara läbisurumist toetanud IRL ja sotsid? Ent see polegi peamine – halvad seadused pole pelgalt häbimärgiks poliitikuile ja nuhtluseks juristidele, nende mõju on palju laiem. Näiteks viimastel aastatel halvima seaduse nominentide hulka pääsenud kooseluseadus ja selle vastuvõtmata rakendusaktid on ühtviisi morjendanud nii neid, kes seaduse vastu, kui ka neid, kel kasutuskõlblikku seadust praktilistel põhjustel vaja on. Et seaduslünki on täitma sunnitud kohtud, pole aga hea nii näiliselt oma tööga mitte hakkama saavale parlamendi kui ka ühiskonda polariseerinud küsimustes lõppsõna ütlema pidavate kohtute mainele.
Küll ei saa öelda, et kohtuvõimu osalemine seadusloomes põhimõtteliselt halb oleks – seda eriti siis, kui arutluse all on poliitikute töö reguleerimine. Näiteks on õiguskantsler tõstatanud küsimuse, kas 2016. halvima seaduse tiitli pälvinud maksukobar on koguni põhiseadusega vastuolus, sest varem kokku lepitud maksutõusutempot eirav lahja alkoholi aktsiisitõus rikub ettevõtjate õiguspärase ootuse põhimõtet. On tervitatav, kui küsimust, kas üks valitsus tohib järgmistele siduvaid otsuseid vastu võtta, ei arutaks mitte ainult parlament, vaid ka riigikohus.
Kas ikka kõik asjaosalised on kompetentsed, targad, võimelised oma kõrge töötasu välja teenima?
Ilmselgelt ei ole, muidu ei hüütaks meedias pidevalt appi rahvast - seadused ei pea vett!
No eks koguneme siis , kõik see rahvas lauluväljakule ja aitame sedaused paika panna. Kui ise ei tee, siis ei tee keegi.
Teeme ära! Eks me oleme kõik koolis KÄINUD nagu seadusetegijadki, oleme oma koolitükid ära vastanud, tunnistused ja diplomid saanud. Ehk on meil , madalatel toolidel istudes, aru rohkem?