"PROOVIABIELU" JÄRGMINE LÖÖK: Heleni kaaslane Kalvi istus kaks kuud trellide taga (51)

Riigi Teataja andmetel on Kalvi-Kalle Kruusamäe osas aastate jooksul langetatud kohtuotsus kaheksal korral seoses liiklusväärteo, võla ja varavastase süüteoga. Mullu oktoobris mõisteti ta kaheks kuuks trellide taha juhiloata sõitmise tõttu. Veebilehel rate.ee ja ka eraldi blogi pidav Kalvi kirjeldab vanglaelu kui kohutavat kogemust, mis õpetas lähedastest hoolima.

"Algul kartsin vanglat, kuna kuulsin igalt poolt, kui jube koht see kõik on jne. Minu vanglateekond algas Rapla arestimajast. Sealt edasi viidi mind Tallinna Vanglasse ja sealt edasi Viru Vanglasse. Raplas olin 7 ööpäeva, kõik oli tore, kuni suitsud otsa said. Seal ma nutsin oma naist palju taga, kuna ma ei saanud raskel ajal temale toeks olla," kirjutab Kalvi, viidates Helenile.

"Iga jumala öö nägin unes oma naist, mõtlesin temale nii ööl kui päeval. Olin kurb, kuna ei saanud temaga olla, kui ta mind kõige rohkem vajas, enam seda viga ma ei tee. Olen elus väga palju vigu teinud ja enam ei taha. Keerasin oma elu tuksi just valede sõprade pärast," lisab mees.

Novembris viidi mees üle Viru vanglasse, kus ta pidi kahekohalises kongis istuma üksi. "WC oli seal väga normaalne, kraanist tuli nii kuuma vett, et lausa auras. /---/ Hommikusöök ja lõunasöök olid suhteliselt head, aga õhtusöök oli vesine. Hommikuti putru, lõunati erinevaid prae moodi toite ja õhtul vesised supid. Lisaks anti sepikut, hommikul 2, lõunal 3 ja õhtul 3. Kuna ma olin motivatsiooniprogrammis sees, sain lisatoitu. Seda polnud küll palju, aga abiks ikka ju."

"Raamatukogu oli kord kahe nädala tagant, ning siis sai ka ainult 5 raamatut võtta. Ma võtsin naise soovitusel kõige paksemad, mida sai, kuid iga kord said raamatud mõni päev enne läbi loetud, kui uus raamatukogukülastus tuli. November möödus nii kiirelt, et ei saanud arugi. Vanglas lugesin raamatuid ajal kui polnud midagi teha, muidu ma ei vaata raamatute poolegi."

Vanglas olles määrati mehele unerohud, kuna enda sõnul oligi magamine raskeim. "Tihti ärkasin isegi rohtude mõjuajal öösiti üles, kuna südamesse lõid valud armastatud naise pärast," meenutab Kalvi.

"Raamatuid lugeda ma ka mõttega ei saanud, sest mõtted keerlesid ainult oma musi (Helen) ümber. Õnneks saime omavahel kirju saata käsikirjas ja võimalusel helistada. Kui sain tema kirja või sain talle helistada, oli mu südames rahu. Olin õnnelik, kui sain musi häält kuulda. Võin omast kogemusest öelda, kes vanglasse lähevad ja neil on pruut, kes neid ootab, siis välja tulles on tunded ja emotsioonid laiali ning see võib suhte katki teha. Meil musiga õnneks nii ei läinud aga ega palju puudu polnud."

"Omast kogemusest võin öelda, kui teil on elukaaslane, pöörake talle tähelepanu. Mina seda ei osanud teha ja sellega kaasnes palju tülisid, mis nüüdseks on lahendatud, kuid aeg-ajalt hõõrutakse ikka nina alla neid hetki. Ma olin tol hetkel megaõnnelik, kui oma musi nägin, kuid vangla rikub inimese tundeid ja ma ei osanud seda rõõmu väljendada kahjuks. Ma olen rõõmus, et mul on nii ilus, tark, mõistev ja otsekohene naine. Kuid see otsekohesus tahab mul harjumist, sest mind on eluaeg ümbritsenud inimesed, kes räägivad ümber nurga. Kuid meie puhul on näha, et me oleme üksteise jaoks loodud!" lisab Kalvi kogemuse lõpuks.