Löök valele poole
President jõudis vaevalt välja öelda, et koduvägivald on asi, millest ei saa mööda vaadata ka valimiskampaaniat tehes, kui poliitikud ongi teema oma valimisvankri ette rakendanud. Küll näib, et mitte lahenduste otsimiseks, vaid pigem üksteisele näpuga näitamiseks, kes on selles valdkonnas liiga vähe ära teinud. Kuidas aitab koduvägivallaohvrit see, kui üks poliitik teisele verbaalselt virutab?
Hoidkem kokku
Et president Kersti Kaljulaid on loomult kokkuhoidlik, teadsime juba enne: elukohaks pole vaja paleed, isegi mitte mõisa, ning monumentegi olgu pigem vähem kui rohkem. Ometi tuleb küsida, kas presidendi kantselei pole kokkuhoiuga ehk liiga hoogu sattunud, kui kogemata presidendi vastuvõtule kutsutule tuleb teatada, et ta pole oodatud – mainekahjust võinuks säästa, kui peolaua äärde ja presidendi kätt suruma pääsenuks kaks inimest rohkem. Vaesemaks poleks sellest keegi jäänud.
Kes on eestlane?
Ootamatult väikseks jäänud kriitikalaine presidendi esimesele aastapäevakõnele viitab, et jutt läks inimestele korda. Ent kui ühtviisi rahulolevalt noogutab nii rahvuskonservatiiv kui ka sotsiaaldemokraat, näitab, et öeldu jättis ohtralt tõlgendamisruumi. Mida siis riigipea tegelikult mõtles: kas eesti keelt saab tunnustada seda tegelikult oskamata, ja kas eestluse definitsioon joonistati nüüd laiemaks või hoopis kitsamaks?
Millist presidenti vajame?
Ei tule üllatusena, et peaministripartei meelemuutus ei jäänud tulemata ka presidendivalimiste korda puudutavas: otsevalimistest enam juttu pole. Hoopis üllatavam on aga mulluse presidendikandidaadi Siim Kallase ettepanek ühildada presidendi ja peaministri ametikoht. Sellest, kas tahame riigi etteotsa esindusfiguuri või üht suurt juhti, sõltub ka valimiste kord.
Kommentaarid